Kodu läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad olid ahju ees kastis juba valmis, puhas pann või kastrul pliidikese tuleaugul ootel ja keeduvõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see olema ruttu söögiks tehtav – tükike sealiha või mõned munad, või piim, millest sai mannaga kerge supp. Vahel ei jätkunud aga aega sellekski ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäid pühapäevasteks maiusteks, sest õhtud kulusid emal palju hädalisemate koduste talituste peale, kui oli söögitegemine. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta vahel kurtis, talle ei jäävat lõunaajast ja enamasti ka äripäevaõhtust niigi palju järele, et võtta pojakest korraks sülle ja vaadata, kas tal on kõik luud-liikmed veel alles. Enamasti pani ta lõunalt minema, enesel puru veel suus ja teine käsivars jakikäisest väljas. Pidi ta ju vabrikuvärava suus olema, kui toru jälle hüüdis, – hiljaksjäämine tõi trahvi.
Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits väikese hulguse maailm. Mida see meeldivat ja vastikut, lõbustavat ja kohutavat nähtavale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus varem või hiljem nagu krihvlikiri tahvlilt niiske käsna all.
Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle pillil istus väike ahv, hoovist hoovi järele, ja kui keegi viskas aknast paberisse mässitud raha alla, võttis ta selle üles ja viis vanamehele kätte, mis aga mitte võistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahvimehe vastu niisama tänulikud püüdsid olla. Ahv tegi Jensile palju nalja, aga miks ta oli ahela otsas kinni? Ahel oli vangi kaela ümbert kõik karvad juba maha nühkinud ja poos teda iga kord, kui ta tahtis natuke kaugemale keksida. Niisugune vali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see vali mees vajus, kui ta leierkasti selga võttis, siis andis ta temale andeks. Ja veel enam: Jensi meelest oli, nagu peaks vanamees iga kord valusasti aietama, kui ta oma puujala, millele ta „haige” põlveots oli seotud, kivist maa vastu tõukas, ja et vanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakesi ise.
Ahvile järgnesid apelsinid ja banaanid. Neid müütas punase peaga ja tigeda näoga mehenäss kaarikult, millele helesiniseks värvitud kõrge võllas peale oli ehitatud. Selle võlla küljes kõlkusid suured kollased banaanikaunade kobarad, kuna punavad apelsinide kuldkerad vankri keret täitsid. Kuis nad naeratasid ja kutsusid! Müüja kiitlevat hõiskamist poleks vajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul viisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba veerand tundi ammuli suuga nõidusliku vaatepildi ees – banaanid on veel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestvalt meelde jääb. Tigeda näoga räpase linase kuuega kaupmees, kes siblib oma jämedate töntside kätega ühtelugu kauba sees, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei vaata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrvuni, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sel tigedal mehel ometi meelde tuli!”
Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees banaani-kauna seest magusat, armsasti lõhnavat võid nosib süüa, tuigub keldriuksest välja mees, kes on nii joobnud, et langeb Jensi ette rentslisse ja heidab enesest kõik välja, mis ta Henrik Sörensenilt raha eest on ostnud. Linnavaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord puhkeb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste vahel kaklus, mis ahvatleb uulitsatäie suuri ja väikesi inimesi akende taha. Kõrtsis lendavad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahvatab välja mütsita madrus, kelle näo üle voolab veri. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulvaril ümber luusib, tekib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järvekese poolt, keerleva rahvakobara seest, sigib välja põgeneja, kes jookseb hirmsa iiliga bulvarit mööda üles, Jensile otsekohe vastu. Üheainsa pilgu saab Jens temale heita, siis on mees temast mööda. Põgenejale järele punuvad kaks linnavahti – lõõtsutades, näod punased – ja nende järel, tallates väikese Jensi peaaegu jalgade alla, kari inimesi, kelle seast karjutakse: „Varas, varas!” Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kuis keegi kolmas linnavaht kitsas uulitsasuus tee põgeneja ees kinni paneb ja mehe vangi võtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahvahulga saatel viivad mõõgamehed ta ära.
