Jens värises, külm higi kattis ta keha. Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta vahel otse väsimuse pärast vait jäi. Roidunult, rusuks pekstult. Ja siis tuli ema.
Kui ema üksi tuli, siis võttis ta vaese pojukese sülle, surus teda rinna vastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõõmuliigutusel põhjani välja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, vajutas oma külma ninakese tema kaela vastu ja laskis kõik oma kannatuse sooja soolase veena ema kaela mööda alla veereda – rahulikult, aeglaselt, magusa väsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrva sisse, kui suurt hirmu ta pimedas oli tundnud ja missugused kollid talle kallale olid kippunud ja miks ema ta pimedasse oli jätnud – nii kauaks, nii hirmus kauaks! …
Aga tihti ei tulnud ema mitte üksi. Temaga ühes tuli võõras meesterahvas. Ikka meesterahvas ja ikka võõras. Niipea kui võti luku sees ringi käis ja uks lahti läks, kuulatas Jens, nuttu peatades, kikkis kõrvul, kas tulijaid on üks või kaks. Ja kui ta kahte kuulis, kui talle meesterahva hääl kõrva puutus, siis tõukas ta kokkupitsitatud hammaste vahelt pika vihase nutu-uilge välja, teades, et tal seks ööks ema ei olnud.
„Teil on laps?” kuulis ta võõrast meest iga kord küsivat, mispeale ema tasase häälega iga kord „jaa” kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema oli pannud, tuli ta tagatuppa last vaigistama.
Aga ta ei võtnud Jensikest sülle, vaid kummardus ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest vastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Vait, Jensike! Jensike ei tohi nutta – külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!”
Ja andiski – õuna, šokolaadi, kompvekki.
Vahel laskis Jens ennast sel kombel ära osta ning vaikis, vahel ka mitte. Siis nuttis või virises ta, lühikesi vahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks-kolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta virises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema väikeses südames võõra mehe vastu kääris. Sest ema, väikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. – Jens teadis seda, ta oli seda mäletamata kordi enne näinud.
Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohva peal istuvad – naeravad, lobisevad, musutavad; et võõras mees ema pigistab, kõditab, mudib; et ta ema rindu ja põlvesid paljastab ja et ema ikka naerab – kudrutades naerab, naerab, nagu tuvid räästa all naeravad. Jens teadis seda, sest ta oli neid vahel ukse vahelt vaadanud. Ja siis tulevad nad tagatuppa – ema lambiga ees, rinnaesine lahti, juuksed sasitud; võõras mees tema järel, kiirgavate silmadega, veider naeratus punetaval näol. Ja nad võtavad riided seljast ja heidavad ema sängi.
Kui Jens seda märkavas eas esimesi kordi nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle võõras, kopsatas talle vastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle võõra mehe poolt midagi paha ei ähvardanud. Jens vahtis ainult – vahtis oma voodikese võrepulkade vahelt laia lapseliku uudishimuga, päriva imestusega, pilguga, mis näis küsivat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad nõnda teevad? Sest isa mõiste oli talle isiklikult tundmata, sest emal polnud ta kunagi meest näinud olevat – ühte ja sama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad”, teiste emade „mehed”. Ja need „mitmesugusedki” mehed – nad ei olnud ju mitte igal ööl nende juures, nad tulid kord, ja palju kordi ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens viimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli vahtides vait ja uinus vagusasti magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutav pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama, endamisi selle võõra nähtuse kallal nokitsedes, millest talle pärast tule kustutamist ainult veel lahtuv vari pähe jäi.
