Fiumes, 5. märtsil
Veel oli pime, kui „Saxonial jäi hing äkitselt kinni. Märkasin seda unes ja ärkasin. Midagi jäi veel nõrgalt, üsna nõrgalt tuksuma – mõni üksik tuiksoon raudses hiigelkeres.
„Seisame!” hüüdis vastik noormees, minu kabiinikaaslane, pealmisest sängist.
„Fiume!” haigutasin talle vastu.
Veerand tundi hiljem hurjutas meid äge pannide parin voodist. Äratamiseks löödi lokku. Nahknupulise nuiaga taob stjuuard raudse kaane vastu. Seesama kõrvulukustav signaal kutsub meid tunni aja pärast ka pruukostile.
Meie laudkond sisaldab peale minu järgmisi isikuid: ameeriklane Williams, farmer Texasest, üks kroaatia noormees ning teine keskealine kroaatlane ja lukksepp Tischler Viinist, minu kambriosaline. Viimane on ennemalt juba paar aastat Ameerikas elanud, ta kõneleb natuke inglise keelt; ka vanem kroaatlane tönkab seda pisut. Ameeriklane aga, ehk küll viibides teekonnal ümber maakera ja nähtavasti rikas haritlane, ei mõista – nagu jänki ja inglane muistegi – ainustki muukeelelist sõna.
See mister Williams esindab arvatavasti ameeriklase tüüpi: kõrge kasvuga, tugeva kondiga, pikerguse kõhna näoga, ruugete juustega. Ei ainust karvauitu põsel ega nina all, pikkade kollaste hammaste seas mitu kuldset, mis igal muiatamisel välguvad. Iseloomulik on tema näo ja sinikate silmade vastuolu: silmad noored, nägu vana; esimene vaade tema näkku ütleb sulle: 40 kuni 45, alles järgmised alandavad arvu 25 kuni 28-ni. Riietuse elegantsus, massiivsed, kaunis tõusikumaitselised sõrmused, ilmatu suur kravatinõel annavad talle midagi tsirkust meenutavat artistlikku. Ta armastab jahvatada. Suu käib tal alatasa. Tema jutt on mage ja jahe, ta näomäng iseteadlik, peaaegu uhke, kuulaja ja tema vahele külma piiri tõmbav. Lauanaabrite vastu võib ta, kõige välise viisakuse kiuste, olla hooletu, isegi hoolimatu, ja ta olekust on lugeda: ,,Mina olen mina – sina oled ainult sina!” – Iialgi ei võiks ma selle inimese sõbraks saada.
Aga ka Viini lukksepa omaks mitte. See on antsakas tööline-gigerl. Kolm sõrmust sõrmes, lakksaapad, hooplev kravatt suurustava nõelaga, moeülikond – kõik vurletoreduse maitseliigist. Nõnda ehib end borneerunud inimene. Ja tõesti – kui sa talle silma vaatad, põrnitab sulle sealt vastu midagi animaalset. Ma küsisin, kas ta on organiseeritud. Ei. Seda ma arvasin. Seks on intelligentsi vaja. Nõnda, kuis see isand on, kujutan ma enesele predestineeritud streigimurdjat. Härra Tischler on viimase aasta Viinis oma haige venna kauplust juhatanud. Ma kardan, et tema ja kaupluse kassa vahekord mitte ilma saladusteta ei olnud.
Noor kroaatlane, Praha kaubanduskooli absolvent on vaimustatud panslavist, tema vanem suguvend tönts, toorevõitu talupoeg – meie saarlase laadi mehepirakas, nii eestilise füsiognoomiaga, et ma talle lauda ilmudes peaaegu „tere!” pidin ütlema. Tema ja lukksepp ei söö mitte – nad õgivad. Nähtavasti täidab neid tiiras õhin makstud sõiduhinnast nii palju tasa süüa, kui iganes võimalik.
Pärast einet käisin linna vaatamas. Mäherdune imekaunis asend sinava lahe ääres, mille suu Veglia ja Cherso kaljusaared nii kinni sulevad, et aru ei saa, kust me õieti sisse pääsesime! Maa pool pärg paljaid kaljukõrgustikke, mis irvitavad lubjaselt, peaaegu kriidiselt loitvale päikesele vastu. Rohelist nõrkade, sinises udus ujuvate vöödikestena paistab ainult loodest – Abbazia ja Lovrana sülest. Neid kuulsusi lähen homme vaatama. Sest alles 8. märtsil sõidame siit edasi.
