Abistav õiglus. 1. osa - страница 12

Kolm soomusrüüs ja sellise relvaga inimest võisid Nathtase Mõõga taolist laeva tugevasti kahjustada. Eriti kui kas või üks garseddai oleks pääsenud mootorini ja relv oleks läbistanud mootori soojuskilbi. Radchaai sõjalaevade mootorid töötasid tähetemperatuuril ning viga soojuskilbis oleks tähendanud hetkelist aurustumist, kogu laev oleks lühiajalise heleda sähvatusega hävinud.

Aga mina ega keegi teine ei saanud midagi teha. Teade oli ligi neli tundi vana, signaal minevikust, vaim. Olukord oli lahenenud juba enne, kui teade minuni jõudis.

Kostis kime heli ja minu ees paneelil, kohe kütusetaseme näituri kõrval hakkas vilkuma sinine tuluke. Hetk tagasi oli paak näidu kohaselt peaaegu täis olnud. Nüüd oli see tühi. Mootor lülitub paari minuti pärast välja. Seivarden lösutas lõdvalt ja vaikselt minu kõrval.

Maandusin.

Kütusepaak oli rikutud mingil kavalal kombel, mida ma polnud tähele pannud. See oli paistnud kolmveerandi võrra täis olevat, kuigi ei olnud, ja alarm, mis oleks pidanud märku andma siis, kui olin kulutanud poole kaasas olnud kütusest, oli lahti näpitud.

Mõtlesin kahekordsele tagatisrahale, mida ma kindlasti enam ei näe. Ja omanikule, kes oli olnud nii mures, et ta hinnaline sõiduk võib kaotsi minna. Muidugi oli kusagil ka saatja, kas siis alarmiga ühendatud või mitte. Omanik ei tahtnud sõidukit kaotada, küll aga minu siia keset samblatriibulist lund jätta. Ma võisin abi kutsuda – olin küll välja lülitanud oma sideimplandid, kuid mul oli välisseade, mida saanuks kasutada. Aga me olime väga, väga kaugel kõigist neist, kes võinuks otsustada abi saata. Ja isegi kui abi saabuks, lisaks veel enne omanikku, kel ilmselgelt polnud minu suhtes häid kavatsusi, ei pääseks ma sinna, kuhu ma tahtsin jõuda, kuid see oli mulle väga tähtis.

Õhutemperatuur oli miinus kaheksateist; kerge lõunatuul, umbes kaheksa kilomeetrit tunnis, vihjas lumesajule lähitulevikus. Ei midagi tõsist, kui hommikust ilmateadet võis usaldada.

Mu maandumine oli jätnud lumesamblasse valge roheliste servadega pleki, mis pidi õhust selgelt näha olema. Maastik paistis laugelt künklikuna, kuid mäeahelikku, mille olime ületanud, polnud enam näha.

Kui see oleks olnud tavaline hädaolukord, siis oleks olnud kõige mõistlikum lennumasinas abi tulekut oodata. Aga see polnud tavaline hädaolukord ja ma ei oodanud päästjaid.

Nad võisid tulla kohe, kui nende saatja teatas, et ma olen maandunud, ja olla valmis mõrvaks, aga nad võisid ka oodata. Rendifirmas oli teisigi sõidukeid, omanikul ei tekiks erilisi raskusi, kui ta oma sõiduki äratoomisega kas või mõned nädalad ootab. Nagu ta ise oli öelnud, ei üllataks see kedagi, kui võõramaalane lumes ära eksib.

Mul oli kaks võimalust. Võisin jääda siia, loota, et mul õnnestub varitseda neid, kes mind tapma ja röövima tulevad, ning nende transporti kasutada. Või siis võisin ma Seivardeni sõidukist välja tõmmata, koti õlale võtta ja kõndida. Koht, kuhu ma jõuda tahtsin, jäi umbes kuuekümne kilomeetri kaugusele kagusse. Vajaduse korral oleksin ma selle päevaga maha käinud, kui pinnas ja ilm – ja jääkuradid – lubanuks, aga olnuks suur vedamine, kui Seivarden oleks sellega ka kaks korda pikema ajaga hakkama saanud. Ning see valik oleks kasutu, kui omanik otsustab sõidukile enam-vähem kohe järele tulla. Samblavöödilisel lumel oleksid meie jäljed selgelt näha, neil tarvitseks ainult järgneda ja meile lõpp peale teha. Kaotaksin üllatusmomendi, mis mul oleks siis, kui ma end maandunud lennumasina juures peidaksin.