Abistav õiglus. 1. osa - страница 14

Tänu altkäemaksule olin ma pääsenud sisse, et näha seda kollektsiooni, mille pärast ma olin tulnud: mõned viisnurksed glasuurplaadid, mille värvid olid tuhat aastat hiljemgi lilleõitena erksad. Madal kauss, mille kullatud serval oli kiri keeles, mida Strigan päris kindlasti ei osanud lugeda. Lame plastikust nelinurk, mis, nagu ma teadsin, salvestas helisid. Puudutuse peale kostis sellest naeru ja hääli, mis rääkisid samas surnud keeles.

See kollektsioon oli väike, kuid selle kokku saamine ei saanud olla lihtne. Garseddi esemed olid haruldased, sest kui Anaander Mianaai oli mõistnud, et garseddaidel on vahendeid radchaaide laevade hävitamiseks ja radchaaide turvise läbistamiseks, andis ta käsu Garseddi ja selle elanike täielikuks hävitamiseks. Need viisnurksed väljakud ja lilled, iga viimane kui elus asi kõigil süsteemi planeetidel, kuudel ja kosmosejaamades, kõik need olid läinud. Keegi ei hakka seal enam kunagi elama. Keegi ei tohtinud unustada, mida tähendas Radchile vastuhakkamine.

Kas võis patsient anda talle näiteks kausi ja see pani ta täiendavat teavet otsima? Ja kui sinna oli sattunud üks Garseddi ese, siis mis võis seal veel olla? Midagi, mille patsient oli talle tasuna andnud, ise võib-olla teadmata, mis see on – või siiski teades ja püüdes meeleheitlikult sellest vabaneda. Midagi sellist, mis panigi ehk Strigani põgenema, kaduma, maha jätma peaaegu kõiki oma asju. Midagi ohtlikku, midagi sellist, mida ta ei raatsinud hävitada, kuigi see oleks olnud kõige tõhusam viis sellest lahtisaamiseks.

Midagi sellist, mida ma kangesti endale tahtsin.

Tahtsin pääseda maandumispaigast nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik ning nii me kõndisime tundide kaupa, tehes vaid hädavajalikke lühipeatusi. Päev oli küll Nilti kohta selge ja valge, kuid ma tundsin end pimedana – olin arvanud, et olen juba õppinud seda ignoreerima. Kunagi oli mul olnud kakskümmend keha, kakskümmend paari silmi, ning veel sadu teisi, kellele mul oli ligipääs, kui ma seda vajasin või soovisin. Nüüd nägin ma ainult ühes suunas, nägin ainult laia avarust enda taga, kui pöörasin pead ja tegin end pimedaks ees ootava suhtes. Tavaliselt vältisin ma seetõttu liiga avatud maastikke, et teada, mis on mu selja taga, kuid siin oli see võimatu.

Mu nägu õhetas, kuigi tuul oli väga nõrk, ja läks siis tuimaks. Mu käed ja jalad valutasid algul – mul polnud kindaid ja saapaid ostes kavatsust külma käes kuuskümmend kilomeetrit jala käia – ja muutusid siis raskeks ja tuimaks. Mul oli isegi vedanud, et ma ei tulnud talvel, mil temperatuur oleks võinud olla tublisti madalam.

Seivardenil pidi olema niisama külm, kuid ta astus ühtlaselt, kui ma teda järel vedasin, üks tuim samm teise järel, jalad lohisemas läbi samblase lume, ta põrnitses maha, ei kurtnud, ei öelnud üldse midagi. Kui päike oli peaaegu silmapiiril, kehitas ta kergelt õlgu ja tõstis pea.

„Ma tean seda laulu,” ütles ta.

„Mida?”

„Seda laulu, mida sa ümised.” Ta pööras laisalt pea minu poole, ta näol polnud muret ega hämmastust. Kaalusin, kas ta oli püüdnud oma kõnepruuki varjata. Tõenäoliselt mitte – kefi toime all poleks ta sellest lihtsalt hoolinud. Radchi valdustes oleks see kõnepruuk näidanud, et tegemist on jõuka ja mõjuka perekonna liikmega, kellegagi, kes on pärast viieteistkümneselt vaimuannete eksami tegemist jõudnud lugupeetud ametikohale. Väljaspool Radchi alasid oli see tuhande lõbustusega, rikka, korrumpeerunud, paadunud suli tunnus.