Abistav õiglus. 1. osa - страница 9

Kui need lapsed oleksid peatanud mu tänaval, poleks neil olnud mingeid kõhklusi, aga majas, just nagu mingil ametlikul nõupidamisel istudes olid asjad teisiti. Ning ma kahtlustasin, et külaskäik oli mõeldud uurimisretkena ja lõpuks küsib noorem laps, kas ta võib teenida maja improviseeritud pühamus – Amaati lillekandja positsioon polnud Ikkti tugipunktis midagi nii auväärset, et selle poole püüda, küll aga võisid meelitada puuviljad ja riided, mida hooaja lõpus kombekohaselt kingiti. Ning selle lapse parim sõber oli parajasti lillekandja, mis kahtlemata tegi väljavaate veel huvitavamaks.

Mitte keegi Orsis poleks esitanud sellist palvet kohe või otsesõnu, nii oli tõenäoline, et laps oli valinud selle kaudse lähenemisviisi, muutes juhusliku kohtumise millekski ametlikuks ja heidutavaks. Pistsin käe kuuetaskusse, võtsin sealt pihutäie maiustusi ja panin need meie vahele põrandale.

Väiksem tüdruk tegi jaatava žesti, just nagu oleksin ma hajutanud kõik tema kahtlused, hingas siis sisse ja alustas.

Viis oli kummaline segu ühest radchaai laulust, mida ringhäälingus sageli esitati, ja ühest Orsi laulust, mida ma juba teadsin. Sõnad ei olnud mulle tuttavad. Ta laulis puhta, kergelt võbeleva häälega neli salmi ja näis olevat valmis viienda alustamiseks, kuid peatus järsult, kui vaheseina tagant kostsid leitnant Awni sammud.

Väiksem tüdruk kummardus ettepoole ja kraapas oma tasu kokku. Mõlemad lapsed kummardasid ikka veel poolistukil olles, siis aga tõusid ja jooksid uksest välja, möödudes leitnant Awnist ja leitnant Awnile järgnevast minust.

„Tänan teid, kodanikud,” ütles leitnant Awn nende kaugenevatele selgadele, nad võpatasid ja suutsid üheaegselt teha tema suunas kerge kummarduse ja jätkata jooksmist, jõudes kohe ka tänavale.

„Oli neil midagi uut?” küsis leitnant Awn, kuigi ta ise ei pööranud muusikale rohkem tähelepanu kui suurem osa inimestest.

„Umbes nii,” vastasin. Eemal tänaval nägin kahte last ikka jooksuga ümber järgmise majanurga pööramas. Seal jäid nad hingeldades seisma. Väiksem tüdruk avas rusika, et näidata vanemale oma pihutäit maiustusi. Üllataval kombel paistis, et ta polnud ühtegi maha pillanud, kuigi ta käsi oli väike ja nad olid kiiresti põgenenud. Vanem laps võttis maiustuse ja pistis suhu.

Viie aasta eest, enne planeedi ülesehitustööde algust, kui kõigest oli puudus, oleksin ma neile pakkunud midagi toitvamat. Nüüd oli igale kodanikule tagatud piisav toit, kuid portsjonid polnud luksuslikud, pahatihti ka mitte isuäratavad.

Templi rohelises valguses püsis vaikus. Ülempreester ei ilmunud templi eluruume eraldavate vaheseinte vahelt nähtavale, nooremad preestrid aga tulid ja läksid. Leitnant Awn läks teisele korrusele, viskas särgi seljast ja istus Orsi stiilis padjale mõtisklema, tänavalt teda näha ei olnud. Ta keeldus (ehtsast) teest, mille ma talle viisin. Kandsin talle – ja Toreni Õiglusele – ühtlase voona üle kogu informatsiooni. „Ta oleks pidanud sellega ringkonnakohtuniku juurde minema,” ütles leitnant Awn pisut tüdinult – silmad suletud, pärastlõunased ettekanded silme ees – kodaniku kohta, kes vaidles kalastuslubade vastu. „See ei kuulu meie kompetentsi.”

Ma ei vastanud. Vastust polnud vaja ning seda ei oodatudki. Ta kiitis kiire sõrmeliigutusega heaks teate, mille ma ringkonnakohtunikule saatmiseks olin koostanud, siis aga avas viimase teate oma noorelt õelt. Leitnant Awn saatis osa oma palgast koju vanematele, kes kasutasid seda raha oma nooremale lapsele poeesiatundide ostmiseks. Luuletamine oli hinnatud, kultuurne saavutus. Ma ei osanud öelda, kas leitnant Awni õel oli selleks erilist annet, paljudel ei olnud, seejuures isegi kõige kõrgemate perekondade liikmetel. Ent tema tööd ja kirjad tegid leitnant Awnile rõõmu, aitasid kogunevaid änge leevendada.