Abistav õiglus. 1. osa - страница 8

„Kas see isik on juba hukatud?” küsis ülempreester rõhutatult. Just selline saatus ootas iga käsku täitmast keeldunud sõdurit, rääkimata siis mässu tõstmisest.

„Viimati ma kuulsin,” ütles leitnant Awn lühidalt ja kramplikult hingates, „et rrrrrrid nõustusid ta Radchi võimudele välja andma.” Ta neelatas. „Ma ei tea, mis edasi saab.” Muidugi oli see tõenäoliselt juba juhtunud, ükskõik siis, milline otsus oli tehtud. Nii kaugelt kui Immelt võis uudiste Shis’urnale jõudmiseks kuluda aasta või rohkemgi.

Ülempreester ei vastanud kohe. Ta valas endale teed juurde ja tõstis kalapasteeti lusikaga väiksesse kaussi.

„Kas see, et ma jätkuvalt palun teie kohalolekut, seab su kuidagi ebasoodsasse olukorda?”

„Ei,” vastas leitnant Awn. „Tegelikult on teised Eski leitnandid pisut kadedad. Toreni Õigluse pardal ei ole midagi teha.” Ta võttis pealtnäha rahulikuna, seesmiselt aga vihasena oma tassi. Ta oli häiritud. Imme uudistest rääkimine oli teinud teda rahutumaks. „Tegevus tähendaks kiitusi ja võib-olla edutamist.” Ja see oli viimane annekteerimine. Ohvitseride jaoks viimane võimalus tuua oma suguvõsale rikkust kas siis uute kodanikega sidemeid luues või otsese omastamise teel.

„Seegi on põhjus, miks ma sind eelistaksin,” ütles ülempreester.

Järgnesin leitnant Awnile koju. Ja jälgisin templis toimuvat ja vaatasin inimesi, kes oma tavalisel kombel risti-rästi üle väljaku läksid, vältides seejuures lapsi, kes väljaku keskel kaud mängisid, palli edasi-tagasi lõid, hõiklesid ja naersid. Templiesise vee ääres istus morn ülalinna teismeline ja vahtis loiult poolt tosinat väikest last, kes hüppasid kivilt kivile ja laulsid:

Inimesed tervitasid mind, kui ma tänaval kõndisin, ning mina tervitasin neid vastu. Leitnant Awn oli pingul ja vihane ning ainult noogutas hajameelselt inimestele, kes teda tänaval tervitasid.

Kalastuslubade üle kurtnud kodanik lahkus rahulolematult. Kui ta oli läinud, astusid kaks last vaheseina tagant välja ning istusid ristijalu vabanenud padjale. Mõlemad kandsid pikka, ümber keha keeratud kangast, mis oli puhas, kuid kulunud, aga kindaid neil ei olnud. Vanem oli umbes üheksane, noorema rinnale ja õlgadele värvitud, pisut laiali läinud sümbolid näitasid, et ta pole veel kuuene. Ta vaatas mind kulmu kortsutades.

Orsis oli korrektne laste kõnetamine lihtsam kui täiskasvanute kõnetamine. Kasutati lihtsaid, sootunnusteta grammatilisi vorme. „Tere, kodanikud,” ütlesin kohalikus murdes. Tundsin mõlemad ära – nad elasid Orsi lõunaservas ja ma olin nendega üsna sageli rääkinud, aga majas polnud nad varem käinud. „Kuidas ma saan teid aidata?”

„Sa oled Esk Üks,” ütles väiksem laps ja vanem tegi tõrjuva liigutuse, nagu tahaks teda vaigistada.

„Olen,” vastasin, ja osutasin ametimärgile oma mundrikuuel. „Näed? Lihtsalt see siin on mu segment number neliteist.”

„Ma ütlesin sulle,” ütles vanem laps.

Noorem mõtles hetke selle üle ja ütles siis: „Mul on laul.” Ma ootasin vaikides ja ta hingas sügavalt sisse, nagu tahaks lauluga alustada, siis aga peatus nõutul ilmel. „Kas sa tahad seda kuulda?” küsis ta, tõenäoliselt ikka mu identiteedis kaheldes.

„Jah, kodanik,” vastasin. Ma – tähendab, mina kui Esk Üks – hakkasin laulma, et üht oma leitnanti lõbustada, kui Toreni Õiglusel polnud juba sada aastat tõsisemaid ülesandeid olnud. Ta armastas muusikat ja oli osana oma lubatud pagasist võtnud kaasa ka instrumendi. Ta ei suutnud panna teisi ohvitsere oma hobist huvituma ja nii õpetas ta mulle nende laulude sõnu, mida ta mängis. Salvestasin need ja otsisin juurdegi, et teda rõõmustada. Selleks ajaks, kui ta sai oma laeva kapteniks, olin ma kogunud suure raamatukogu vokaalmuusikat – instrumenti ei andnud mulle keegi, laulda võisin ma aga alati – ning leebete naeratuste saatel hakkasid levima jutud, et Toreni Õiglus huvitub laulmisest. Nii see küll polnud, ma – mina kui Toreni Õiglus – sallisin seda kommet, sest see oli kahjutu ja pealegi oli täiesti võimalik, et keegi mu tulevastest kaptenitest tunnustab seda. Vastasel korral oleks see keelatud.