Abistav õiglus. 1. osa - страница 6

„Ei,” ütles ülempreester. Ta vaatas leitnant Awnile otsa ja ta suunurk tõmbus viltu. „Ma tunnen sind. Ma tunnen Esk Ühte. Ükskõik, kes mulle saadetaks – ma ei tunneks teda. Ning mu kogudus samuti mitte.”

„Annekteerimised ongi räpased,” ütles leitnant Awn. Ülempreester võpatas kergelt annekteerimise sõna peale ja mulle tundus, et leitnant Awn märkas seda, kuid ta jätkas. „Issa Seitse polnud siin liialdamas. Ente Õigluse Issa pataljonid ei teinud sel ajal midagi niisugust, mida Esk Üks poleks samuti teinud.”

„Ei, leitnant.” Preester pani pealtnäha erutatult tassi käest, aga kuna mul polnud ligipääsu tema sisemistele andmetele, siis ma ei saanud kindel olla. „Ente Õigluse Issa tegi paljugi sellist, mida Esk Üks ei teinud. On tõsi, et Esk Üks tappis niisama palju inimesi kui Ente Õigluse Issa. Tõenäoliselt rohkem.” Ta vaatas sinnapoole, kus ma seisin vaikselt sissepääsu kõrval. „Ma ei taha solvata, aga ma arvan, et rohkem.”

„Ma ei solvu, Pühadus,” vastasin. Ülempreester rääkis minuga sageli nii, nagu oleksin inimene. „Ja sul on õigus.”

„Pühadus,” ütles leitnant Awn selgesti tuntava murelikkusega hääles. „Kui Ente Õigluse Issa Seitsme sõdurid – või keegi teine – on kodanikke halvasti kohelnud…”

„Ei, ei!” protesteeris ülempreester kibestunud toonil. „Radchaaid on kodanike kohtlemisel väga hoolikad!”

Leitnant Awni nägu kuumenes, tema kitsikus ja pahameel olid mulle selgesti näha. Ma ei saanud lugeda tema mõtteid, kuid võisin lugeda iga tema lihase iga tuksatust ning nii olid tema tunded minu jaoks läbipaistvad nagu klaas.

„Vabandust,” ütles ülempreester, kuigi leitnant Awni ilme polnud muutunud ja tema nahk oli selleks liiga tume, et vihapunetus välja oleks paistnud. „Sellest saadik, kui Radch meile kodakondsuse andis…” Ta peatus ja näis oma sõnu kaaluvat. „Siia saabumisest saadik pole Issa Seitse andnud mulle kurtmiseks ainsatki põhjust. Aga ma nägin, mida teie inimestest sõdurid tegid ajal, mida te nimetate annekteerimiseks. Kodakondsuse, mille te meile kinkisite, võib niisama kergesti ära võtta, ja…”

„Me ei…” protesteeris leitnant Awn.

Ülempreester tõstis käe, et teda peatada. „Ma tean, mida Issa Seitse või siis nendesarnased teevad inimestega, keda nad peavad teisel pool eraldusjoont asuvaks. Viie aasta eest olid need mittekodanikud. Kes teab, mis saab tulevikus? Võib-olla mitte-piisavalt-kodanikud?” Ta tegi käega alistumist väljendava žesti. „Sel pole tähtsust. Selliseid piire on liiga kerge tekitada.”

„Ma ei saa sulle selliseid mõtteid ette heita,” ütles leitnant Awn. „See oli keeruline aeg.”

„Ja mina ei saa lahti mõttest, et sa oled seletamatult, ootamatult naiivne,” ütles ülempreester. „Esk Üks laseb mu maha, kui sa selleks käsu annad. Kõhklemata. Aga Esk Üks ei peksaks ega alandaks ega vägistaks mind ainult selleks, et näidata oma võimu minu üle või leida mingit haiget meelelahutust.” Ta vaatas minu poole. „Või teeksid sa seda?”

„Ei, Pühadus,” vastasin.

„Ente Õigluse Issa sõdurid tegid seda kõike. Tõsi, mitte minuga, ja mitte ka kuigi paljude Orsi elanikega. Aga tegid. Kas Issa Seitse oleks käitunud teisiti, kui sel ajal oleksid nemad siin olnud?”

Leitnant Awn istus murelikult, pilk langetatud ebaisuäratavale teele, ega suutnud vastata.

„See on kummaline. Liiguvad ju jutud abistavatest, see näib kõige hirmsama asjana, kõige loomuvastasema ja kohutavama asjana, mida radchaaid on teinud. Garseddaid – noh, jah, need olid garseddaid, aga see oli tuhande aasta eest. Vallutada ja võtta, mis, pool täiskasvanud elanikkonnast? Muuta nad kõndivateks surnuteks, teie laevade arvutite orjadeks. Pöörata oma rahva vastu. Kui sa oleksid küsinud minult enne seda, kui te meid…