Abistav õiglus. 1. osa - страница 5
Lõunasse oli vaade samasugune, välja arvatud silmapiiril ähmaselt paistev meri ja sood ääristav märg maasäär. Nägin seda kõike, seistes templi ümber erinevatel valvepostidel ja kõndides linna tänavatel. Temperatuur oli kakskümmend seitse kraadi ja õhk oli niiske nagu alati.
See mõjus ligi pooltele mu kahekümnest kehast. Ülejäänud magasid või töötasid hoones, kus peatus leitnant Awn: see oli kolmekordne ja ruumikas, kord oli see majutanud suurt perekonda ja lisaks paadilaenutust. Üks külg avanes laia, mudase, rohelise kanali poole, vastaskülg aga linna suurimale tänavale.
Kolm neist majas viibivatest segmentidest olid ärkvel ja täitsid administratiivkohustusi (ma istusin alumisel korrusel maja keskel, madalal platvormil, ja kuulasin Orsi kodaniku kurtmist kalastuslubade eraldamise üle) ning valvasin.
„Sa peaksid selle küsimusega ringkonnakohtuniku juurde minema, kodanik,” ütlesin kohalikus keeles. Kuna ma teadsin siin kõiki, siis ma teadsin ka, et ta on naissoost ja vanavanem, mõlemat tuli aga arvestada, kui ma tahtsin temaga rääkida mitte ainult grammatiliselt korrektselt, vaid ka viisakalt.
„Ma ei tunne ringkonnakohtunikku!” protesteeris ta nördinult. Kohtunik oli suures, rahvarohkes linnas, Orsist tükk maad ülesjõge, Kould Vesi lähedal. Piisavalt kaugel ülesjõge, nii et õhk oli seal sageli jahe ja kuiv ning asjad ei lõhnanud kogu aeg hallituse järele. „Mida ringkonnakohtunik Orsist teab? Minu jaoks pole ringkonnakohtunikku olemas!” Ta jätkas, seletades mulle pikalt oma perekonna seostest poidest piiratud alaga, kuhu ei tohtinud minna ja kus kalapüük oli päris kindlasti järgmisel kolmel aastal keelatud.
Ja nagu alati, olin ma teadlik ka sellest, et viibin kõrgel peade kohal orbiidil.
„Mis sa nüüd, leitnant,” ütles ülempreester. „Peale nende, kellele õnnetu saatus nägi ette siin sündimise, et meeldi Ors kellelegi. Suurem osa minu tuttavatest shis’urnalastest, rääkimata siis radchaaidest, eelistaksid olla linnas, kus on kuiv maa ja muidki aastaaegu peale vihmase ja vähem vihmase.”
Ikka higistav leitnant Awn võttis tassi nõndanimetatud teed ja jõi nägu krimpsutamata, see oli harjutamise ja meelekindluse tulemus. „Minu ülemused tahavad, et ma naaseksin.”
Linna suhteliselt kuivas põhjaservas möödusid minust lahtise sõidukiga kaks pruunis mundris sõdurit, nad nägid mind ja tõstsid tervituseks käe. Viipasin lühidalt vastu. „Esk Üks!” hõikas üks neist. Nad olid tavalised sõdurid Ente Õigluse üksusest Issa Seitse, mida juhtis leitnant Skaaiat. Nad patrullisid maa-alal, mis jäi Orsi ja Kould Vesi edelaserva vahele – see linn oli kasvanud jõe uue sängi suudmesse. Ente Õigluse Issa Seitsme liikmed olid inimesed – ja nad teadsid, et mina ei ole. Nad kohtlesid mind alati pisut reserveeritud sõbralikkusega.
„Ma eelistaksin, et sa jääksid,” ütles ülempreester leitnant Awnile. Kuigi leitnant Awn juba teadis seda. Kui Tema Pühadus poleks jätkuvalt nõudnud, et me jääksime, siis oleksime juba kahe aasta eest Toreni Õigluse pardal tagasi olnud.
„Sa ju mõistad,” ütles leitnant Awn, „et nad eelistaksid vahetada Esk Ühe inimüksuse vastu. Abistavad võivad lõputult varus seista. Inimesed…” Ta pani tee käest, võttis lameda, kollakaspruuni küpsise. „Inimestel on perekonnad, keda nad tahavad jälle näha, neil on oma elu. Nad ei saa sajandeid külmutatult oodata, nagu abistavad vahel teevad. Pole mõtet hoida abistavaid laoruumist väljas, tegemas töid, mida võiksid teha inimestest sõdurid.” Kuigi leitnant Awn oli siin olnud juba viis aastat ja ülempreestriga regulaarselt kohtunud, oli see esimene kord, kui teema nii selgesõnaliselt esile tuli. Ta kortsutas kulmu ning muutused tema hingamises ja hormoonitasemetes näitasid mulle, et talle oli tulnud mingi heidutav mõte. „Ega sul pole Ente Õigluse Issa Seitsmega probleeme olnud – või mis?”