Abistav õiglus. 1. osa - страница 3

Orbiidilt ma Orsi ei näinud. See oli pigem küla kui linn, kuigi kunagi oli see asunud jõesuudmes ja olnud pealinnaks rannikuäärsele riigile. Kaup oli liikunud mööda jõge üles- ja allavoolu ning lameda põhjaga paadid olid loovinud kaldaäärses soos, vedades inimesi ühest linnast teise. Jõgi oli juba sajandite eest endale teise sängi leidnud ja Ors oli nüüd poolenisti varemetes. Kunagi oli siin olnud miilide jagu neljakandilisi saari ning kanalitevõrk, nüüd oli tegemist märksa väiksema asulaga, mille ümber ja kohati ka keskel oli katkisi, poolenisti vee alla vajunud plaate, kuival aastaajal kerkis aga mudasest rohelisest veest esile katuseid ja sambaid. Kunagi oli see olnud koduks miljonitele. Kui Radchaai väed Shis’urna viie aasta eest annekteerisid, elas siin ainult 6318 inimest ja loomulikult vähendas annekteerimine seda arvu. Orsis küll vähem kui mõnes muus kohas: niipea, kui me saabusime – mina oma Eski sõjasalkade kujul, mille dekaadide leitnandid linna tänavatele relvastatult ja soomustatult üles rivistasid –, oli Ikkti ülempreester ilmunud kõrgeima kohaloleva ohvitseri (leitnant Awni, nagu juba öeldud) ette ning teatanud viivitamatust alistumisest. Ülempreester oli oma kogudusele seletanud, mida tuleks teha, et annekteerimise käigus ellu jääda, ning suurem osa neist tõepoolest jäigi ellu. See polnud nii tavaline, kui võiks ehk arvata – me tegime alati algusest peale selgeks, et annekteerimise käigus võib juba rahutustest hingaminegi tähendada surma, ning annekteerimise algushetkest peale demonstreerisime võimalikult laiale avalikkusele, mida me selle all mõtlesime, kuid alati leidus keegi, kes ei suutnud vastu panna kiusatusele meie närve proovile panna.

Ülempreestri mõju oli siiski märkimisväärne. Linna väiksus oli mõneti petlik – palverändude ajal käis templiesiselt väljakult läbi sadu tuhandeid inimesi, kes olid laagris mahajäetud tänavate plaatidel. Ikkti jüngrite jaoks oli see planeedi teine pühapaik, ülempreester esindas aga jumalikku kohalolu.

Tavaliselt olid annekteerimisprotsessi ametlikuks lõpuks – see aga võttis sageli aega kuni viiskümmend aastat – paika pandud kohalikud politseijõud. See annekteerimine oli teistsugune – Shis’urna ellujäänud elanikele anti kodakondsus tavalisest palju varem. Mitte keegi süsteemi administraatoritest ei usaldanud aga veel korra hoidmist kohalike hooleks jätta ning sõjaväe kohalolek oli üsna arvukas. Nii et kui Shis’urna annekteerimine oli ametlikult lõpetatud, läks suurem osa Toreni Õigluse Eskist tagasi laeva, aga leitnant Awn jäi paigale ja mina koos temaga kui kahekümne-abistavaline Toreni Õigluse Esk Üks.

Ülempreester elas templi kõrval asuvas majas, ühes neist vähestest, mis oli tervena säilinud ajast, mil Ors oli veel linn: neli korrust, kaldus katus, kõik küljed avatud, kuid alati, kui elanik soovis privaatsust, sai püstitada vaheseinu ning tormi ajal võis aknaluugid ette tõmmata. Ülempreester võttis leitnant Awni vastu viie ruutmeetri suuruses toas, valgus paistis sisse üle tumedate seinte ülaservade.

„Kas sa ei leia, et teenistus Orsis on raske?” küsis preester, vana mees hallide juuste ja lühikeseks lõigatud halli habemega. Nii tema kui ka leitnant Awn olid istunud patjadele – nagu kõik muugi Orsis, olid need niisked ja lõhnasid hallituse järele. Preester kandis pikka, ümber vöökoha seotud kollast kangast, ta õlgadele olid maalitud kujundid – mõned lainelised, mõned kandilised, need muutusid, sõltuvalt päeva liturgilisest tähendusest. Austusest Radchaai kommete vastu kandis ta kindaid.