Abistav õiglus. 1. osa - страница 2

Ta vaatas, kuidas ma pooliku pätsi kõva leiba kastrulisse panin, kuid ei öelnud midagi ja ta nägu oli endiselt rahulik. „Mis su nimi on?” küsisin. Ta ei vastanud.

Oletasin, et ta oli kefi võtnud. Suurem osa inimestest väidab, et kef surub tunded maha, aga see pole kõik. Oli aeg, mil ma oleksin võinud täpselt ära seletada, mida ja kuidas kef teeb, aga ma pole see, kes ma kunagi olin.

Niipalju kui mina tean, võtavad inimesed kefi mingist tundest vabanemiseks. Või kuna nad usuvad, et kui tunded on jalust ära, siis on tulemuseks ülim ratsionaalsus, äärmine loogika, tõeline valgustatus. Aga see ei toimi niiviisi.

Seivardeni lumest väljatõmbamine oli maksnud mulle aega ja raha, mille kulutamist ma poleks saanud endale lubada, ja mis ma selle eest sain? Omapäi jäetuna oleks ta leidnud endale veel portsu või kolm kefi, leidnud tee teise samalaadsesse paika nagu see sünge kõrts ning tapetud seal juba tõsimeeli ja lõplikult. Kui ta seda tahtiski, siis polnud mul õigust teda takistada. Aga kui ta tahtis surra, siis miks polnud ta teinud seda korralikult, registreerinud oma soovi ja läinud meediku juurde, nagu seda tavaliselt tehti? Ma ei mõistnud.

Asju, mida ma ei mõistnud, oli terve hulk, ning üheksateist aastat inimese teesklemist polnud õpetanud mulle nii palju, kui ma olin lootnud.

Üheksateist aastat, kolm kuud ja üks nädal enne seda, kui ma lumest Seivardeni leidsin, olin ma elavjõu transpordialus planeet Shis’urna orbiidil. Transpordialused on Radchi laevadest kõige massiivsemad, kuusteist tekki üksteise peal. Komandosild, administratsioon, haigla, hüdropoonika, töökojad, teabeladu ja üks tekk igale dekaadile, kus elasid ja töötasid mu ohvitserid, kelle iga hingetõmme, iga lihase iga tõmblus oli mulle teada.

Transpordialused liiguvad harva. Istusin, nagu olin istunud suurema osa oma kahe tuhande aasta pikkusest olemasolust ühes või teises tähesüsteemis, tundsin vaakumi kibedat külma oma kesta taga, planeet Shis’urna oli nagu sinivalge klaasžetoon, selle orbitaaljaam tuli ja läks ringiratast, pidev voog laevu saabus, dokkis, haakis lahti, lahkus ühest või teisest poide ja raadiomajakatega ümbritsetud väravast. Minu positsioonilt polnud Shis’urna riikide ja territooriumite piire näha, kuid planeedi ööpoolel helendasid siin-seal eredalt linnad, nagu ka neid ühendavad teedevõrgud – seal, kus need olid annekteerimise järel taastatud.

Ma tundsin ja kuulsin – kuigi kogu aeg ei näinud – oma kaaslaevade kohalolu: väiksemad ja kiiremad Mõõgad ja Halastused, kõige rohkem oli sel ajal aga Õiglusi, minusuguseid transpordialuseid. Kõige vanem meist oli ligi kolm tuhat aastat vana. Me olime üksteist tundnud juba pikka aega ja nüüdseks oli meil üksteisele öelda väga vähe sellist, mida poleks juba palju kordi öeldud. Me olimegi enamasti seltsimehelikult vait, välja arvatud rutiinne side.

Kuna mul siis olid abistavad veel olemas, sain ma olla üheaegselt mitmes kohas. Ma täitsin ka sihtotstarbelisi teenistuskohustusi Shis’urna planeedi Orsi linnas, Eski dekaadi leitnandi Awni alluvuses.

Ors asus poolenisti vettinud maal ja poolenisti soostunud järvel, järvepoolne osa oli ehitatud sügavale soomutta uputatud vundamendile toetuvatele plaatidele. Kanalites, plaatide vahekohtades, ehitiste alumistes servades, üldse kõige paigalseisva küljes, milleni vesi ulatus – see aga muutus aastaajati –, lokkas roheline lima. Pidev vesiniksulfiidi hais kadus ainult vahel, kui suvised tormid panid linna järvepoolse osa värisema ja rappuma ning kõnniteed olid põlvest saadik kaetud veega, mille tuul oli linna kaitsva saartevalli tagant kohale ajanud. Vahel. Enamasti tegid aga tormid haisu veel hullemaks. Temperatuur langes siis veidi, aga kergendus ei kestnud kauem kui mõni päev. Ülejäänud ajal oli niiske ja palav.