Challengeri sügavik - страница 11

„Saad sa meeskonnaga läbi, läbi?“ küsib papagoi.

Kehitan õlgu. „Ilmselt küll.“

„Räägi mulle midagi, mida saaksin nende vastu ära kasutada.“

„Miks ma seda peaksin tegema?“

Papagoi ohkab vilinal. „Oh aeg, oh aeg, nii tõrges täna.“ Mõistes, et ei saa minult midagi kätte, vupsab papagoi tagasi õrrele. „Oleme tänaseks lõpetanud, lõpetanud,“ ütleb ta. „Nüüd lõunale. Kuskuss ja kuldmakrell.“

Palun hinnake järgmisi väiteid skaalal ühest viieni, kusjuures numbrid tähistavad järgmisi hinnanguid:

igas suhtes nõus

Ma muretsen mõnikord, et laev võib põhja minna.

Minu meeskonnakaaslased varjavad bioloogilisi relvi.

Energiajoogid aitavad mul lennata.

Ma olen Jumal, aga Jumal ei täida küsimustikke.

Mulle meeldib erksavärviliste lindude seltskond.

Surm kipub mind nälga jätma.

Mu kingad on liiga kitsad ja süda on mulle kaks numbrit väike.

Ma usun, et kõik vastused on merepõhjas.

Olen tihti hingetute zombide keskel.

Kuulen mõnikord netipoodidest hääli.

Suudan vee all hingata.

Näen nägemusi paralleelsetest ja/või ristuvatest universumitest.

Vajan rohkem kofeiini. Kohe.

Haistan surma lõhna.

Läheme perega kaheks päevaks Las Vegasesse, kuni meie majast püütakse termiite välja ajada. Joonistan kogu reisi vältel joonistusplokki ja autosõit ajab mul südame pahaks. Olen oksendama hakkamas. See on mul ilmselt ühine kõigi teistega Las Vegases.

Meie hotell on 32korruseline diagonaalliftidega püramiid. Lasvegaslased on oma liftide üle väga uhked. Klaasliftid, peegelliftid, liftid lõgisevate ja kõlisevate lühtritega, nagu oleks iga üles- ja allasõit maavärin. Kõik hotellid konkureerivad omavahel, kes saab külalised tubadest kiiremini kasiinosse. Ühes hotellis on mänguautomaadid koguni liftides − inimestele, kes ei suuda kaua oodata.

Ma närvitsen, aga ei saa aru, miks. „Sa pead sööma,“ lausub ema mulle. Ma söön, aga see rahutus ei lähe üle. „Vajad uinakut,“ ütleb isa, nagu oleksin väike laps. Aga asi pole ka selles ja nad mõlemad teavad seda. „Sa pead sellest sotsiaalärevusest üle saama, Caden,“ on nad mulle rohkem kui korra öelnud. Asi on selles, et mul pole kunagi varem sotsiaalärevust olnud – olin alati üsna enesekindel ja seltskondlik. Nad ei tea – isegi mina ei tea veel –, et see on millegi suurema algus. See on kõigest palju suurema, palju sügavama, palju süngema püramiidi tume tipp.

Ma vanemad veedavad pool päeva hasartmänge mängides, kuni otsustavad, et on piisavalt palju raha kaotanud. Siis nad vaidlevad ja süüdistavad teineteist.

„Sa ei oska blackjacki mängida!“

„Ütlesin sulle, et ma eelistan ruletti!“

Igaühel on vaja kedagi süüdistada. Abielupaarid süüdistavad alatasa teineteist. Niimoodi on lihtsam. Asja muudab hullemaks see, et ema punastel lemmikkingadel murdus vasak konts ära ja ta pidi tagasi hotelli lonkama − Las Vegase tänavatel ei ole võimalik paljajalu käia. Sütel kõndimine oleks vähem valus.

Kuni vanemad end spaahooldustega rahustavad, läheme õega välja. Jalutame mööda Strippi ja vaatame Bellagio purskkaevuetendust. Mind ärritab, et olen siin koos Mackenziega, sest ta lutsib parasjagu oma lemmikkommi – sinist ümmargust pulgakommi. See teeb ta palju nooremaks kui peaaegu üheteistkümnene ning tekitab minus tunde, nagu oleksin lapsehoidja. Lisaks on mul piinlik olla koos kellegagi, kellel on suu üleni sinine.