Challengeri sügavik - страница 13

Neljakorruselises kettakujulises tipus asub pöörlev restoran ja elava muusikaga sohvabaar. Inimesed istuvad punastes samettoolides ja joovad neoonvärvi jooke, mis tunduvad radioaktiivsed. Tornis on ka atraktsioonid. Üks neist pakub võimalust kukkuda vabalanguses pea 108 korrust, ilma et sul oleks teel isegi madrats seltsiks. Aga kaamera kukub koos sinuga ja salvestab su simuleeritud surma, et saaksid taaselustada need 8,5 sekundit hiljem oma elutoa mugavuste keskel.

„Tahad proovida?“ küsib isa. „Järjekorda pole.“

Alguses arvan, et paps teeb nalja, aga sädemekesest pilgus saan aru, et ei tee. Minu isa jääb harva purju, aga kui jääb, saab temast halbade valikute tegemise musternäidis.

„Tänan, ei,“ ütlen talle ja püüan minema pääseda. Isa krabab minust aga kinni ja ütleb, et see on pereüritus. Tal on sooduspääsmed. Kaks ühe hinnaga. Neli kahe hinnaga. Selline tehing.

„Lõõgastu ometi, Caden,“ ütleb ta. „Sukeldu universumisse.“

Minu isa ei elanud kuuekümnendatel, aga alkohol muudab ta registreeritud vabariiklasest Woodstocki uitavaks hipiks.

„Mida sa kardad, Caden? See on täiesti ohutu.“

Meie ees hüppab keegi rakmetes ja sinises kostüümis tühjusesse, kaob torni kõrvalt alla ega ilmu enam nähtavale. Inimesed aplodeerivad ja minu sõrmed muutuvad tuimaks.

„Kas keegi mõnikord laiaks ka kukub?“ küsib keegi neoonjoogiga kaame tuhajuhan lõbusõitu tegevate inimeste kohta ja naerab siis koos oma ohmudest sõpradega. „Maksaksin, et seda näha.“

„Me kas läheme perega kõik koos või ei lähe keegi,“ teatab isa. Nüüd hakkab õde mind mõjutama ja hädaldab, et mina rikun alati tema elu ära. Ema ainult kihistab, sest Margarita-kokteil teeb temast alati neljakümneaastase kehas kaheteistaastase.

„Noh, Caden,“ ütleb isa. „Ela hetkes, mees. See on midagi, mida sa kogu elu mäletad.“

Õigus. Kogu 8,5 sekundit.

Lõpetan vaidlemise, sest nad on kolmekesi ühe vastu. Kui ma siis pilgu isa silmisse tõstan, näen ma seda. Sama asja, mis peitus kaarte jaganud tüübi pilgus, kes tahab meie hotelli maha põletada. Kes mu isa tegelikult on? Mis siis, kui kogu myu elu on olnud võltsing, nagu Veneetsia Stripil, ja see kõik on toimunud selleks, et mind siia saada ja meelitada mind surnuks hüppama? Kes need inimesed on? Ja kuigi osa minust teab, kui naeruväärselt mu mõtted kõlavad, siis teine osa neist toetab seda jubedat “mis siis, kui?” mõtet. See on sama osa minust, mis pärast õudusfilmi salamisi voodialuseid ja kappe kontrollib.

Enne kui ma arugi saan, oleme sinistesse rõivastesse pugenud ja seisame nagu astronaudid sillal. Õde hüppab esimesena, sest tahab tõestada, et on kõige julgem tüdruk maamunal. Siis kinnitatakse tross ema külge ja tema hüppab, kihistamisest saab sukelduv kriise, ning isa ootab mu selja taga, hoolitsedes selle eest, et läheksin enne teda. Ta teab väga hästi, et kui mulle võimalus anda, sõidan alla hoopiski liftiga.

„Küll sa näed, et see on vahva.“

Aga selles pole midagi vahvat, sest see minu peas elav ja voodi alla vaatav murepilv on nüüd nagu maast tõusev udu. See lehvib üle mu mõistuse nagu surmaingel üle Egiptuse esmasündinute.

Inimesed – hästirõivastunud inimesed vaatavad tigusid süües ning kiiritust juues oma pöörlevas restoranis mõõduka huviga läbi Stratosphere’i tipu klaasseina – ja ma mõistan, et olen osa õhtusest meelelahutusest. Nagu tsirkuseski soovib igaüks salamisi, et keegi alla lartsataks.