Challengeri sügavik - страница 14

Ja minu hirm ei tulene ainult võbinast kõhusopis. See pole adrenaliin Ameerika mägede kõrgemas punktis kukkumise eel. Ma tean kindla peale – KINDLASTI –, et nad ainult teesklevad, nagu nad kinnitaksid mu trossi. Et minu elu lõpebki tohutust kiirusest tingitud valuplahvatuses. Nende kõigi pilkudest aimub tõde. Teadmise valu tapab mind rohkem, kui tapmine ise tapaks − seega hüppan, et see kõik juba kord lõpeks.

Karjed, karjed ja karjed torni kõrvalt alla põhjatusse musta auku on nii tõelised, et jään alatiseks uskuma − see ongi tõsi. Olgugi et 8,5 sekundi pärast aeglustub liikumine ja mind püütakse torni jalamil kinni. Olen nii üllatunud, et ma veel hingan. Värisen edasi ja mu ainus võit sellest kohutavast ööst on see, et pärast mind hüppav isa hakkab teel alla oksele – aga isegi see ei võta ära põrgulikku musta augu tunnet, et seisan endiselt millegi mõeldamatu veerel.

Ärkan laeva metsiku pikisuunas õõtsumise peale õudusunenäost, mida ma ei mäleta. Kajuti madalas laes rippuv latern kõigub metsikult ja heidab hubisevaid varje, mis voogavad sama rahutult kui lained. Kogu laev kägiseb nagu suures vaevas ja higistavad laevaplangud tõmbuvad pingule ja surutakse kokku, pannes proovile neid koos hoidva armetu musta pigi. Koguni pigi paistab pingutusest ägavat.

Navigaator piilub minu kohal olevast koikust alla. Ta ei hooli sellest vähimatki, et marutav meri on laeva ajupuudeks kiskumas.

„Nägid halba und?“ küsib ta.

„Jah,“ piuksatan mina.

„Olid köögis?“

See tuleb mulle ootamatult. Ma pole talle sellest mitte kunagi rääkinud. „Sa tead sellest kohast?“

„Kõik me käime mõnikord Valgest Plastmassist Köögis,“ sõnab navigaator. „Ära arva, et see on sinu oma, sest see pole nii.”

Lähen tualettruumi, mis asub mööda koridori edasi. Jalad oleksid nagu põranda külge aheldatud. Käsivarred oleksid justkui seinte külge aheldatud. See tunne koos laeva kõikumisega muudab mu tualetiretke veerandtunniseks katsumuseks.

Kui viimaks oma koikusse tagasi jõuan, kukutab navigaator alla rebitud paberitüki, millel on üht- ning teistpidi käänduvad jooned ja nooled.

„Väljapääs, välja jää, koju jää, kojupääs,“ ütleb ta. „Järgmine kord võta see kööki kaasa, seda ma ütlen. See näitab teed välja.“

„Ma ei saa paberitükki unenäkku kaasa võtta,“ märgin ma.

„Olgu,“ nendib ta haavunult. „Siis oled pigis.“

„Joonista mind,“ käsutab papagoi minu joonistusplokki nähes. „Joonista mind.“ Ma ei söanda keelduda.

„Poseeri,“ ütlen talle. Papagoi kohendab end reelingul, ajab noka majesteetlikult ette ja saputab suled kohevile. Ma ei kiirusta. Kui valmis saan, näitan talle pilti. Pildil on aurav julk.

Papagoi vaatab seda viivu ja teatab siis: „See paistab rohkem mu venna moodi. Pärast seda muidugi, kui krokodill ta pintslisse pistis.“

See paneb mu muigama. Niisiis teen teise visandi, mis on papagoi moodi, silmaklapi ja kõigega.

Aga kapten nägi kõike pealt ja kui papagoi ülima rahuga minema plagistab, konfiskeerib kapten pliiatsi ja ploki. Vähemasti ei lase ta mu joonistamiskätt maha raiuda. Jutud käivad, et puujalaga meeskonnaliikmed said selle pärast seda, kui tekil jalgpalli mängides vahele jäid.

„Sulle pole antud luba olla andekas,“ ütleb kapten. „See võib solvata neid meeskonnaliikmeid, kellele pole annet antud.“

Ja ehkki anne on sõltumatu sellest, kas luba küsida või mitte, teen ma kummarduse ning küsin: „Palun, härra… kas ma tohiksin paluda joonistamisande luba?“