Challengeri sügavik - страница 16

Meie maja on nüüd termiidivaba ja mälestused Patulinna imedest on parem maha vaikida. Aga kodu ei tundu enam mõnus. Mul on tahtmine kõndida. Edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Sihitult. Kui ma ei kõnni, siis ma joonistan. Kui ma ei joonista, siis ma mõtlen − see paneb mind uuesti kõndima ja joonistama. Äkki on putukamürgi jäägid mind kahjustanud?

Istun söögilaua taga. Minu ees on laiali värvipliiatsid, õlipastellid, söepulgad. Täna kasutan värvipliiatseid, aga hoian neid kõvasti ja surun nii tugevasti, et pliiatsid muudkui murduvad. Mitte ainult pliiatsisüsi, aga pliiatsid ise. Ma viskan katkised pliiatsid üle õla, talumata viivitusi.

„Sa oled nagu hull teadlane,“ täheldab ema.

Ma kuulen teda kümme sekundit hiljem, kui ta seda ütleb. Vastamiseks on liiga hilja, nii ma siis ei vasta. Olen niikuinii vastamiseks liiga hõivatud. Mul vasardab peas see asi, mille pean paberile välja saama enne, kui see mu aju kuju muudab. Enne, kui värvilised jooned sellesse sisse soonivad nagu juustulõikur. Minu joonistused on kaotanud igasuguse kuju. Need on sirgeldused ja oletused. Juhuslikud − ja ometi mitte. Tahaksin väga teada, kas teised näevad nendes samu asju, mida mina. Need kujutised peavad ometi midagi tähendama, kas pole? Miks need muidu nii intensiivsed on? Miks see vaikne hääl sisimas muidu nende väljalaskmist nii järeleandmatult nõuab?

Fuksiapunane pliiats murdub. Viskan selle ära ja võtan kinaverpunase.

„Mulle ei meeldi see,“ nendib Mackenzie. Ta möödub minust pähklivõid täis lusikaga ja limpsib seda samamoodi nagu pulgakommi. „See on jube.“

„Ma joonistan ainult seda, mida minult nõutakse,“ ütlen õele. Siis kargab mulle pähe impulsiivne inspiratsioonivälgatus. Sirutan temani, surun pöidla lusikasse ja määrin ookrivärvi kaare üle paberi.

„Ema!“ lõugab Mackenzie. „Caden joonistab minu pähklivõiga!“

Ja ema vastab: „Paras sulle. Sa ei tohikski enne lõunat pähklivõid süüa.“

Ometigi heidab ema köögist pilgu mulle ja mu projektile. Tajun selgelt tema muret. See on nagu terrassiküte − jõuetu ja ebaefektiivne, aga püsiv.

Olen sõpradega lõunatamas. Aga samas ei ole ka. See tähendab, et olen nende hulgas, aga ma ei tunne end koos nendega. Varem seltsisin kergesti ükskõik milliste sõpradega. Mõned inimesed vajavad oma klikki, et end turvaliselt tunda. Neil on väike kaitsev sõprade ring, kust nad harva söandavad eemalduda. Mina polnud selline. Ma võisin alati vabalt liikuda lauast lauda, grupist gruppi. Sportlased, ajuhiiglased, hipsterid, bändipoisid, rulatajad. Ma meeldisin alati kõigile ja mind võeti omaks ning ma suutsin sulanduda nagu kameeleon. Kummaline, et nüüd olen ma üksinda isegi teiste hulgas viibides.

Mu sõbrad matsutavad ja luristavad lõunat süües ning naeravad millegi üle, mida ma ei kuule. Ma ei hoia sihilikult kõrvale, aga miskipärast ei suuda vestlusega haakuda. Nende naer tundub nii kauge, nagu oleks mul vatitropid kõrvas. Seda juhtub järjest rohkem ja rohkem. Nad nagu ei räägikski inglise keelt − nad räägivad seda veidrat keelt, mida Cirque du Soleil’ klounid. Mu sõbrad jutlevad kõik klounide keeles. Tavaliselt mängin nendega kaasa. Naeran koos nendega, et end maskeerida ja jätta mulje teistega sobimisest. Aga täna pole mul tuju teeselda. Mu sõber Taylor on veidi tähelepanelikum kui teised. Ta märkab mu eemalolekut ja koputab mulle õrnalt käsivarrele.