Challengeri sügavik - страница 18

Ma lugesin kusagilt, et lähiajal kaovad ühesendised käibelt, sest ilmselt on mõtted ainsad, mida nende eest veel saab. Pangaarved ümardatakse viiesendise täpsusega. Purskkaevud praagivad vaskraha välja. Seadusega tuleb kehtestada hinnad, mis lõpevad kas nulli või viiega. Midagi vahepealset pole lubatud. Aga seal vahepeal on midagi, isegi kui kõik seda eitavad.

Läheb nagu nende metroožetoonidega, mis kadusid käibelt, kui New Yorgis võeti kasutusele magnetkaardid. Keegi ei teadnud, mida nende žetoonidega peale hakata. Nagu loheaare täis väärtusetut vaskraha, mida, mida isegi Smaugi saamatu vend ei taha − ja kuna kinnisvarahinnad on linnas üüratud, olnuks nende ladustamine ilmselt astronoomiliselt kallis. Vean kihla, et nad palkasid lihtsalt maffia ja lasid mündid ühes selle linnaarhitekti laibaga, kelle arvates olid metrookaardid hea mõte, East Riveri põhja uputada.

Kas see, kui sendid muutuvad väärtusetuks, muudab ka meie mõtted vähemaks kui ei midagi? Mul on kurb sellele mõelda, kuidas miljardid vasetükid mööda kollast lehtrit unustusse keerlevad. Huvitav, kuhu need lähevad? Kõik need mõtted peavad ju lõpuks kuhugi sattuma.

Ma otsustan hakata trenni tegema, mõtted tegevuses hoida ja jälle kaasinimestega ühendust saada. Isa on ülirõõmus. Ma tean, et salamisi peab ta seda minu pöördepunktiks. Minu rahutute päevade lõpuks. Usun, et paps soovib seda nii hirmsasti ega pane seega mu endiselt rahutut olemust tähelegi − aga tema mõtlemine, et minuga on kõik hästi, sisendab ka mulle rahu. Unustage päikeseenergia − kui eitamist saaks tööle rakendada, oleks maailm paljudeks põlvkondadeks elektriga varustatud.

„Sa oled alati kiire jooksja olnud ja võiksid oma pikkade jalgadega tõkkejooksu teha,“ ütleb isa tunnustavalt.

Isa kuulus keskkoolis tennisevõistkonda. Meil on temast pilte naeruväärsetes Adidase lühikestes pükstes, mis ei jäta midagi kujutlusvõime hooleks, peapael hoiab kinni pikki juukseid. Tõsi, suurem osa neist on praeguseks kanalisatsioonist alla läinud.

„Treener tahab, et ma igale poole ainult käies või joostes läheksin,“ ütlen vanematele. Lähen nüüd iga päev jalgsi kooli ja tulen jalgsi tagasi. Olen jalad rakku hõõrunud ja mulle on tekkinud konnasilmad. Pahkluud valutavad kogu aeg.

„See on hea valu,“ ütleb isa mulle. Ta tsiteerib seejärel mingit spordiguru, kes olevat öelnud: „Valu tähendab, et nõtrus kaob ihust.“

Läheme välja, et osta uued kallid jooksujalatsid ja korralikud sokid. Vanemate kinnitusel püüavad nad mu esimesele võistlusele tulla isegi siis, kui peavad selleks töölt ära tulema. Kõik see oleks tore, kui poleks ühte asja. Tegelikult pole ma võistkonnas.

Ma ei valetanud selle kohta − mitte alguses. Läksin tõesti jooksma, aga käisin trennis ainult kolm päeva. Kuigi püüdsin kõigest väest, ei tekkinud mul õiget tunnet. Viimasel ajal püsib mu ümber see metroo-moodi eraldatuse mull ja kui ma viibin kohas, mis on täis lootustandvat sõbramehelikkust nagu meeskond, on veel hullem. Ära anna alla, on isa mulle alati öelnud. Niimoodi mind kasvatati, aga on see allaandmine, kui sa pole õieti osalenudki?

Nüüd ma siis kõnnin pärast kooli, selle asemel et joosta. Varem oli kõndimine lihtsalt võimalus ühest kohast teise jõudmiseks, aga viimasel ajal on see nii vahend kui ka eesmärk. See on justkui igatsus täita vaba ruum joonistustega. Ma näen tühja kõnniteed ja pean selle täitma. Kõnnin korraga kaua. Rakkus jalad ja valutavad pahkluud tulevad käimisest. Ja ma näen asju. Mitte niivõrd näen, kui just tunnen. Suhtemustreid mööduvate inimeste vahel. Puudelt pikeerivate lindude vahel. Tähendus on olemas, see tuleb ainult üles leida.