Challengeri sügavik - страница 20

Ta uurib mind, kui ma seal kõlgun, silmad tumedad nagu mahagon.

„Ma peaksin sul kukkuda laskma. Selle eest, et vahid mind nagu asja,“ ütleb ta.

„Aga sa oledki ju asi,“ ütlen. Taipan siis kohe, et nii ei peaks küll ütlema, kui ma surra ei taha.

„Võib-olla, aga mulle ei meeldi, kui mind sellena koheldakse.“

„Kas sa päästad mu? Palun?“ Ma häbenen oma anumist, aga mul pole praegu muud võimalust.

„Ma mõtlen sellele,“ sõnab ta.

Tema haare on kindel ja tugev. Ma tean, kuniks ta veel mõtleb, ei lase ta mul kukkuda.

„Minu selja taga on kõiksugu asju teoksil, kas pole?“ küsib ta − ja et ta on laeva käilakuju, kõlab vastus loomulikult jaatavalt.

„Kas nad räägivad minust halba? Kapten ja tema lemmik? Laevamehed ja nende kurjad vaimud, kes end pragudes peidavad?“

„Nad ei räägi sinust üldse,“ ütlen talle. „Vähemasti minu tulekust peale mitte.“

Kuuldu ei rahulda teda. „Mis silmist, peaks tõesti meelest läinud olema,“ sõnab ta mõrult. Ja uurib siis mind veel mõne hetke. „Ma päästan su, kui lubad, et räägid mulle kõigest minu selja taga toimuvast.“

„Nõus.“

„Hästi.“ Ta pigistab mu kätt kõvemini. Ma tean, et see läheb hirmsasti siniseks, aga ei hooli sellest põrmugi. „Käi mul siis külas, et päevadesse vaheldust tuua.“ Ja siis ta muheleb. „Ja võib-olla lasen ma kunagi sul selle teiba asemel ennast poleerida.“

Siis kõigutab ta mind küljelt küljele, valib hetke ja hiivab mu tagasi vööri. Maandun hooga tekile.

Vaatan ringi. Kedagi pole läheduses. Tekil on kõik hõivatud oma kindlate kinnismõtetega. Ma otsustan selle kohtumise saladuseks jätta. Võib-olla saab puunäitsikust minu liitlane olukordades, kui mul seda vaja läheb.

Lähetatavad on välja valitud. Kapten kogub meid kuuekesi kaardiruumi − mingisugusesse raamatukogusse oma kajuti kõrval. See on tuubil täis käsikirjalisi kaarte ja mõnel on märkidest näha, et navigaator on nende abil teed otsinud. Seal on kuus istet, kolm kummalgi pool täksitud lauda. Minu poolel istuvad navigaator ja naljaka näoga ning tihedalt kaela ümber istuva pärlikeega tüdruk. Meie vastas on teine tüdruk, kelle juuksed on sinised nagu Tahiti meri, üks õnnetu suurem laps, kellele jumal on unustanud anda põsesarnad, ja kohustuslik paksuke.

Laua otsas seisab kapten. Temale ei ole istet − see on sihilik. Ta kõrgub meie üle. Kapteni selja taga oleva lambi värelev valgus heidab lauale tema varju liikuva laigu, mis peaaegu, aga mitte täpselt, kapteni tegevust järele aimab. Papagoi istub paberirullide otsas, küünised pärgamenti surutud.

Junga Carlyle on samuti kohal. Ta istub nurgas ja vestab oma mopivart, nagu teeks sellest tootemisammast. Ta jälgib kõrvalt, aga ei ütle esialgu midagi.

„Me loksume paljude nägematute asjade kohal,“ alustab kapten. „Tohututes pilkaselt pimedates sügavikes asuvad saladuslikud mäed… Aga nagu te kõik teate, ei paina meie meeli mäed, vaid orud.“

Siis vaatab ta oma ainsa nägeva silmaga mind. Kapten loob rääkides meie kõigiga pilkkontakti, ent kui ta luuleliseks läheb, valdab mind ikkagi tunne, et ta on minu välja valinud.

„Jah, orud ja sügavikud. Ja eriti üks. Mariaani süvik… ja eriti üks koht selle jäistes sügavustes, mille nimi on Challengeri sügavik.“

Papagoi laperdab talle õlale. „Jälgisime teid, seda me tegime,“ ütleb papagoi. Täna kõlab ta nagu Yoda.

„Oleme teie tegemisi päris teraselt uurinud ja arvame, et just teie täidate selles missioonis määravat rolli,“ lisab kapten.