Challengeri sügavik - страница 21

Pööritan tema punnitatud piraadihäälduse peale silmi. Kahtlemata kirjutab ta kõike kolme r-iga.

Viivuks jääb kõik vaikseks, nurgas ütleb Carlyle nikerdamiselt pilku tõstmata: „Mõistagi olen ma kõrvaline isik, aga kõik võiks sujuda palju ladusamalt, kui te kuuekesi oma seisukohti jagaksite.“

„Rääkige,“ käsib papagoi. „Igaüks peab rääkima, mida ta teab sellest kohast, mida me otsime.“

Kapten ei ütle midagi. Ta paistab natuke ärritunud, et papagoi ja junga tema autoriteeti õõnestavad. Kapten paneb võimu näitamiseks käed rinnale risti ja ootab, et keegi meist midagi ütleks.

„Olgu, mina alustan,“ lausub pärlitega tüdruk. „See on sügav, pime, kohutav koht täis koletisi, kellest ma õieti rääkidagi ei tahaks…“ – ja hakkab siis rääkima peletistest, kellest keegi meist kuulda ei tahtnud − kuni kohustuslik paksuke tema jutu katkestab.

„Ei,“ ütleb ta. „Kõige hullemad koletised ei ole ei ole süvikus, vaid nad valvavad seda. Koletised tulevad enne, kui sinna jõuda.“

Kaelakee-tüdruk, kes just äsja väitis, et ei taha koletistest rääkida, nähtavasti ikkagi tahtis, sest ta on katkestamise pärast ilmselgelt ärritunud. Nüüd pöördub kõigi tähelepanu paksukesele.

„Jätka,“ ütleb kapten. „Kõik kuulavad sind.“

„Noh… koletised hoiavad inimesi eemal. Nad tapavad igaühe, kes läheneb. Ja kui üks ei peaks sellega hakkama saama, teeb seda teine.“

„Väga hea,“ tunnustab kapten. „Hästi öeldud! Sa tead, mida räägid.“

„Teadjamees,“ ütleb papagoi. „Tee temast teadjamees.“

„Arusaadav valik,“ nõustub kapten. „Sind määratakse teadmiste eksperdiks.“

Paksuke läheb paanikasse. „Aga ma ei tea neid asju − kuulsin teid lihtsalt korra rääkimas.“

„Siis õpid.“ Kapten sirutab käe ja võtab riiulilt, mida veel hetke eest seal polnud, sõnastiku täisversiooni paksuse köite ning virutab selle õnnetu lapse ette lauale.

„Aitäh jagamast,“ poetab Carlyle nurgast ja kraapsab noaga laastukese põrandale.

Kapten pöörab pilgu siniste juustega tüdrukule, oodates tema panust. Tüdruk vaatab rääkides kõrvale, justkui oleks tema keeldumine silmsidest viimane vastuhakk võimule. „Seal peab olema põhjaläinud varandus või midagi,“ oletab ta. „Miks te muidu sinna tahaksite minna?“

„Jaa,“ lausub kapten. „Kõik merre uputatud varandused otsivad maailma kõige sügavamat kohta. Armukadeda mere poolt sisse nõutud kulda ja teemante, smaragde ja rubiine veetakse vesiste kombitsatega mööda merepõhja ja kukutatakse Challengeri sügaviku tunnetamatusse sügavusse. Kuninga lunaraha röövitud kuningata.“

„Inimrööv, liivapüünis, liivatorm, eluvorm,“ loetleb navigaator. „Inimsilmast nägemata eluvormid lesivad oodates pretendenti.“

„Kes see pretendent on?“ küsib põsesarnadeta laps.

Kapten pöörab pilgu poisile. „Kuna sina esitasid küsimuse, siis paku vastus.“ Siis pöördub papagoi poole. „Too talle kondid.“

Papagoi lendab üle ruumi ja naaseb väikese nahkkotiga noka otsas.

„Me nimetame su prohvetiks ja sa ennustad meile kontide pealt,“ ütleb kapten.

„Need,“ selgitab papagoi, „on minu isa kondid.“

„Kelle me ühel kenal jõuluõhtul nahka panime, kui mitte keegi kalkuniks ei hakanud,“ lisab kapten.

Ma neelatan ja mõtlen Valgest Plastmassist Köögile. Siis vaatab kapten pingsalt minu otsa. Taipan, et kõik peale minu on rääkinud. Ma kaalun, mida teised on öelnud ja tunnen endas pahameelt. Kapten oma ainsa verd täisvalgunud silmaga, papagoi juba ette peaga noogutamas, ükskõik millist mõttetust ma sellele rumalusele lisaksin.