Challengeri sügavik - страница 23

„Pukspriidil olles nägin ma laeva käilakuju. See on väga ilus.“

Kapten noogutab. „Vaieldamatu kunstiteos.“

„Meremehed uskusid, et need kaitsevad laevu. Kas teie ka usute?“

Kapten vaatab mind uudistavalt, aga mitte kahtlustavalt. „Kas ta ise ütles seda sulle?“

„Ta on puutükk,“ vastan kiiresti. „Kuidas ta oleks mulle midagi öelda saanud?“

„Õigus.“ Kapten näpib habet ja ütleb siis: „Ta kaitseb meid katsumuste korral. Koletiste eest, kelle poole me seilame.“

„On tal nende üle võimu?“

Kapten valib väga hoolikalt sõnu. „Ta valvab. Ta näeb asju, mida mitte keegi teine ei näe. Ja tema nähtu kajab laevast vastu, tugevdades seda kallaletungi eest. Ta toob õnne, aga veel enamgi − tema pilk võib kõik veeloomad ära nõiduda.“

„Mul on selle kaitse pärast hea meel,“ ütlen kaptenile. Ma parem ei käi rohkem peale, muidu võiks ta mu küsitlemise osas kahtlustavaks muutuda.

„Temata oleksime kadunud,“ ütleb kapten end minekule asutades. „Ootan sind hommikul rivistusele. Ei mingit nurisemist.“ Siis loivab ta minema ja viskab märja nartsu navigaatorile. Viimasel pole ilmselgelt mingit huvi mu haava ravitseda.

Mu peavalu on justkui põletusmärk laubal. See teeb raskeks koolitööle keskendumise − üldse millegi tegemise. Valu tuleb ja läheb, aga on naastes iga kord natukene hullem. Mida rohkem ma mõtlen, seda hullemini pea valutab, ja viimasel ajal on mu aju pidevalt üle koormatud. Käin selle jahutamiseks duši all, samuti nagu ülekuumenenud masinasse vett kallatakse. Pärast kolmandat või neljandat dušši tunnen end harilikult paremini.

Pärast mitut veeprotseduuri lähen allkorrusele ja küsin emalt aspiriini.

„Sa tarvitad liiga palju aspiriini,“ ütleb ema ja ulatab mulle purgi paratsetamooli.

„Paratsetamool on vastik.“

„See võtab palaviku alla.“

„Mul pole palavikku. Mul kasvab otsa ette kummaline silm.“

Ema vaatab mind, hinnates mu tõsimeelsust. See ajab mu närvi. „Ma teen nalja.“

„Ma tean,“ ütleb ema kõrvale pöördudes. „Ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa oma laupa kortsutad. Sellepärast sul need peavalud ongi.“

„Kas ma siis saan aspiriini?“

„Kuidas oleks ibuprofeeniga?“

„Olgu,“ nõustun mina. See toimib tavaliselt päris hästi, ehkki ma lähen tujust ära, kui selle mõju kaduma hakkab. Lähen sidrunilimonaadiga vannituppa ja võtan kolm tabletti. Tunnen liiga suurt mässumeelsust, et võtta kaks, nagu näeb ette soovituslik annus. Märkan peeglist ema mainitud kortse laubal. Üritan lõdvestuda, aga ei suuda. Mu peegelpilt paistab murelik. Olen ma murelik? See pole päris see, mida ma täna tunnen − aga viimasel ajal on mu emotsioonid nii muutlikud ja teisenevad ühest teiseks ilma et ma isegi märkaksin. Nüüd ma saan aru, et olen mures. Muretsen sellepärast, et olen mures.

Näen sellist und. Ripun laes. Mu jalad on maast mitme sentimeetri kõrgusel. Siis korraga alla vaadates näen, et mul polegi jalgu. Mu keha kahaneb otsast vingerdavaks ussimoodi olendiks, nagu oleksin musta maa kohal hõljuv iseenda vastne. Mille abil ma hõljun? Mõistan, et olen takerdunud millessegi, mis on nagu püünis, aga orgaanilisem. Võrk, kleepuv ja tihe. Mul tekivad judinad mõeldes, milline olend võis taolise võrgu valmis kududa.

Ma saan oma käsi liigutada, aga juba paari sentimeetri võrra liigutamine nõuab erakordset tahtejõudu ja mulle tundub, et see pole pingutust väärt. Usun, et siin leidub koos minuga teisigi, aga neid pole näha, nad on mu selja taga ja jäävad seega mu perifeerse nägemise piiridest välja.