Challengeri sügavik - страница 24

Minu ümber on pime, aga pimedus pole selle kohta õige sõna. Pigem on see valgusetus. Nagu poleks eraldi valgust ja pimedust veel olemas, on vaid sünge hallus. Mõtlen endamisi, kas selline oligi tühjus, kui veel midagi polnud. Unenäos pole isegi Valgest Plastmassist Kööki.

Valgustusest ilmub uhkeldavalt minu poole kõndides papagoi, aga ta on inimese mõõtu. Ehmatavalt hirmutav on näha nii suurt lindu. Suleline nokaga hiidsisalik, kes võiks nipsti mul pea otsast ampsata. Ta vaatab mu üle selle irvega, mis kunagi ei kao, ja kiidab mu abitu seisundi heaks.

„Kuidas sa end tunned?“ küsib ta.

„Nagu ootaksin, et keegi tuleb ja imeb mu verest tühjaks,“ püüan öelda, aga välja tuleb ainult sõna: „Ootan.“

Papagoi vaatab minust mööda, üle mu õla. Püüan pead keerata, aga ei saa piisavalt liigutada, et näha, mida ta vaatab.

„Ah, siin see imikärss ongi!“ hõiskab ta.

„Mis see on?“ küsin mina. Taipan liiga hilja, et eelistaksin, kui see sõna jääks defineerimata.

„See on nõelaja. Torge on ainus valu, mida sa tunned. Siis vajud vaikselt unne, nagu jääksid magama.“

Nagu oodata oligi, tunnen ma torget, tugevat ja valusat. Ma ei oska täpselt öelda, kuhu nähtamatu olend mind nõelab. Kas selga? Kintsu? Kaela? Siis taipan, et korraga igale poole.

„Polnudki nii hull, mis?“

Veel enne, kui hirm mind endasse haarab, hakkab mürk mõjuma ning ühe hetkega on mul täiesti ükskõik. Kõige suhtes. Ma ripun seal täielikus rahus, samal ajal kui mind aeglaselt nahka pannakse.

Loodusteaduste eksam, milleks ma sel korral ei õppinud. Mulle turgatab pähe, et ma ei peaks seda testi tegema, sest tean rohkem kui õpetaja. Tean nii palju rohkem. Tean asju, mida raamatus pole. Tean rakutasandini, kuidas bioloogiline maailm toimib. Olen selle selgeks saanud. MA TEAN, kuidas universum toimib. Olen teadmistest lõhkemas. Kuidas võib ühel inimesel olla nii palju pähe tuubitud, ilma et pea plahvataks? Nüüd ma tean, mis peavalu põhjustab. See teadmine pole midagi spetsiifilist, mida saaksin kirjeldada. Sõnad on siin täiesti kasutud. Aga ma võin seda joonistada. Ma olengi seda joonistanud. Ometi pean olema ettevaatlik, kellele ma annan teada sellest, mida ma tean. Igaüks ei taha sugugi, et info leviks.

„Teil on testiks aega nelikümmend minutit. Soovitan teil aega arukalt kasutada.“

Pugistan naerda. Miski tema jutus teeb mulle nalja, aga ma ei oska öelda, miks.

Hetkel, kui oma testi kätte saan ja eksamile pilgu heidan, taipan, et paberil olevad sõnad pole üldse tõeline teadmisteproov. Tõeline test on midagi sügavamat. See, et mul on raskusi trükitud küsimustele keskendumisega, vihjab selgelt käsule otsida sisulisemaid vastuseid.

Hakkan oma number kaks pliiatsiga väikseid ringe täitma ja unustan maailma. Unustan aja. Ma leian joonestikku peidetud mustri. Vastuse võtme kõigele, kui korraga…

„Pliiatsid käest! Aeg on läbi. Saatke oma vastuste lehed ette.“

Ma ei mäleta, kuidas nelikümmend minutit mööda said. Vaatan oma testi kummalegi poolele ja näen tähtkujusid, mida taevalaotuses ei kuma, aga mis on ometigi tõelisemad tähtedest, mida me silmaga näeme. Kellelgi jääb üle vaid punktid ühendada.

Siniste juustega tüdrukust tehakse varahoidja ja talle antakse kastitäis põhja läinud laevade lastikirju. Tema töö on need läbi vaadata ja leida tõendeid uppunud varanduste kohta sellel alusel, mis laeva laadungina kirjas oli. See ei pruugi kõige hullem ülesanne olla, kui jätta kõrvale fakt, et kõik leheküljed on konfettideks rebitud ja tuleb uuesti kokku panna.