Challengeri sügavik - страница 25

Paksuke, keda kõik nüüd teadjameheks kutsuvad, püüab kapteni poolt talle peale surutud paksust köitest õppida kõike, mis võimalik. Paraku on kogu raamat kirjutatud keeles, mis on ilmselt surnud või mida pole tegelikkuses eksisteerinudki − ruunimärkides.

„See on maapealne põrgu,“ teatab teadjamees häiritult. Papagoi, kes paistab kuulvat asju juba enne nende välja ütlemist, juhib tähelepanu, et kuivõrd maad pole kusagilt paista, tuleks öelda pigem „põrgu purjede all“.

Kaelakee-tüdruk vastutab meeleseisundi eest − kummaline, sest ta on alati nii tujutu.

„Me kõik saame surma ja see toimub piinarikkalt,“ on tüdruk mitu korda öelnud, ehkki ta leiab alati erineva viisi, kuidas sama asja edastada. Nii palju siis meeleseisundist.

Kondikotiga poiss on ettekuulutamises osavaks muutunud. Ta hoiab süles nahkkotikest papagoi isa kontidega, valmis iga hetk neilt saatust lugema, kui kapten selleks soovi avaldab.

Kondipoiss usaldab mulle, et mõtleb enamiku ennustustest ise välja, aga on piisavalt ebamäärane. Nii et see, kes seda tõesti tahab, saab kõike tõena tõlgendada.

„Kust sa tead, et ma sinu saladust kellelegi välja ei lobise?“ küsin temalt.

Kondipoiss ütleb naeratades: „Sest ma võin väga vabalt ennustada, et sind heidavad üle parda madrused, kes saavad pärast seda rikkaks ja kuulsaks.“

Mille peale tahab mõistagi iga meeskonnaliige mind merre visata. Tuleb tunnistada, et see tüüp pole rumal.

Navigaator jätkab seda, mida on teinud sestsaadik, kui teda oma teel kohtasin. Ta koostab navigeerimiskaarte, otsides mõtet ja suunda, mis juhataks meid süvikusse ning uuesti tagasi.

„Kaptenil on sinuga erilised plaanid,“ teatab navigaator mulle. „Usun, et need meeldivad sulle.“ Kuidagi jõuab ta nelja sammuga „eriliste plaanide“ juurest „paistes mandliteni“ ja tunneb lähenevat kurguvalu.

„Sinust, mu uljas F, saab residentsi kunstnik,“ ütleb mulle kapten. Juba ainuüksi häbimärgi nimetamine tuletab mulle meelde laubavalu, mis ei kao päriselt kunagi. Õnneks pole pardal peegleid, nii ei saa ma seda märki tegelikult näha, vaid üksnes tunnetada. „Sinu eesmärk on meie reis piltidele jäädvustada.“

„Kapten eelistab pilte sõnadele,“ sosistab navigaator mulle, „sest ta ei oska lugeda.“

Ma tean, et peaksin kaptenit kogu südamest vihkama, aga ometigi ei suuda. Ma ei oska seletada, miks. Põhjus peab peituma nii sügaval, kui on süvik, mille poole me seilame − see peab olema varjul kohas, kuhu ei ulatu muud valgust kui see, mille sa enesega kaasa tood. Ja praegu tunnen end siin üsna pilkases pimeduses.

Vaatan üle parda, mõtiskledes sügavuste üle. Juurdlen endamisi, millised tundmata saladused meie all võivad peituda. Kui piisavalt kaua loksuvat vett jõllitan, hakkan selle kaootilises lainetuses asju nägema. Igal pool vees on silmad, mis mind pingsalt jälgivad, minu üle kohut mõistavad.

Papagoi takseerib niisamuti. Ta tatsub väärikal sammul minu pole. „Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu,“ ütleb papagoi. „Loodame, et sügavik ei leia midagi huvipakkuvat.“

Hoolimata kapteni halvakspanust mastikorvi suhtes ronin endiselt kaks korda päevas sinna oma kokteili järele ja suhtlen teiste meeskonnakaaslastega – ehkki vähesed näitavad pärast joogi kätte saamist seltskondlikkust üles.

Meri on täna nagu Ameerika mäed − see kõigutab, surmasõlmedest ja silmustest ei jää palju puudu, ning rullumine annab alati kõige hullemini tunda mastikorvis, mis õõtsub koos mastiga nagu metronoomi pendel. Isegi kui püüan oma drinki paigal hoida, loksub see klaasis nii, et läigatab maha, voolab plangutuse vahele ja kaob.