Challengeri sügavik - страница 19

Ühel päeval kõnnin kaks tundi vihmas. Mu kapuutsiga jakk vettib läbi ja ma olen üdini külmunud.

„Ma pean selle sinu treeneriga rääkima,“ ütleb ema mulle kuuma teed sisse jootes. „Ta ei tohi sind sellise paduvihmaga jooksma sundida.“

„Ära tee seda, ema. Ma pole tita! Kõik trennis käijad teevad seda ja ma ei taha teistest erineda!“

Ma ei teagi, mis hetkest valetamine nii lihtsaks muutus.

„Caden, mul on sulle üks proovikivi, et teha kindlaks, kas sul on missiooniks iseloomu,“ ütleb kapten. Ta paneb oma suure käe mulle õlale ja pigistab nii kõvasti, et see teeb haiget. Siis osutab ta laeva etteotsa.

„Pukspriiti näed?“ Ta näitab mastisarnasele latile, mis ulatub laevast ettepoole välja nagu Pinocchio nina pärast teist või kolmandat valetamist. „Päike on seda pleegitanud ja meri parkinud. Viimane aeg on pukspriit üle poleerida.“ Siis torkab ta kaltsu mulle ühte kätte ja plekkpurgi poleerimisvahendiga teise. „Hakka pihta, poiss. Kui saad hukkumata hakkama, kuulud siseringi.“

„Olen välisringis ka rahul,“ ütlen talle.

„Sa said valesti aru,“ lausub kapten karmilt. „Sul pole valida.“

Mõõtes minu jätkuvat tõrksust, uriseb ta: „Sa oled mastikorvis käinud, kas pole? Oled neist jälkidest joomingutest osa saanud. See on sul silmadest näha!“

Heidan kiire pilgu papagoile tema õlal. Lind raputab pead ja teeb mulle liigutustega selgeks, et peaksin suu pidama.

„Ära valeta mulle, poiss!“

Ja ma ei tee siis seda. Ütlen selle asemel: „Kui tahate, et see õigesti tehtud saaks, härra, siis vajan rohkem poleerimisvahendit ja suuremat kaltsu.“

Kapten silmitseb mind veel ühe viivu, purskab siis naerma ja laseb teisel meeskonnaliikmel mulle paremad vahendid tuua.

Õnneks on meri sel päeval rahulik. Vöör tõuseb ja vajub vaevu üle lainete sõites. Mulle ei anta köit, et saaksin ennast ohutuse mõttes kinnitada. Ma pean igasuguse kaitseta päris pukspriidi otsa ronima. Hoian lihtsalt tasakaalu, et mitte vette pudeneda, kus mind kistaks laeva alla ja tõmmataks nuivähkide koorikuga kaetud laevakere vastu ribadeks.

Kalts ühes, poleerimisvahend teises käes, istun kaksiratsi pukspriidile. Surun reied kokku, et mitte põhjatusse sinavasse vette kukkuda. Ainus viis töö tegemiseks on alustada kaugemast otsast ja liikuda tagurpidi tagasi, sest juba poleeritud puu on kinnihoidmiseks liiga libe. Niisiis nihkun ettevaatlikult etteotsa ja alustan. Annan endast parima, et unustada enda all liikuv vesi. Mu käsivarred valutavad tööst, jalad valutavad pingsast kinnihoidmisest. Tundub, nagu kestaks see igavesti, aga viimaks jõuan kaitsva vöörini.

Pööran ennast ettevaatlikult näoga laeva poole ja kapten naeratab laialt. „Asjatundlikult tehtud! Tule nüüd ära, enne kui meri või miski meres su poolenist väärtusetu naha alla neelab.“ Siis ta lahkub rahulolevalt, et sai mind piisavalt piinata.

Võib-olla on asi selles, et õnnestumine teeb mu veidi upsakaks, või siis peab meri vimma, et ei saanud mind enesele nõuda, aga vööri tagasi ronides vajub laev ootamatus ummiklaines kreeni. Ma vääratan ja libisen pukspriidilt maha.

See peaks olema mu armetu elu lõpp, aga keegi püüab mu kinni ning hoiab mind üht kätt pidi hukatuse kohal kõlkumas.

Ma vaatan üles, et näha oma elupäästjat. Minust kinni hoidev käsi on pruun, aga mitte pruun nagu elusolendil. See on tuhkjas ning sõrmed krobelised ja kõvad. Mu pilk liigub käsivart pidi üles. Näen, et mind hoiab laeva käilakuju − pukspriidi alla vööri nikerdatud puidust näitsik. Ma ei tea, kas olla rohkem tänulik või hirmunud, aga mu kõhedus kaob tema ilu nähes. Tema puust kiharad sulanduvad laevapuiduga ühte. Täiuslik torso moodustab vöörtäävi ülaosa, ülejäänud laev oleks justkui ta keha. Ja nägu − see pole niivõrd tuttav, kui et meenutab tüdrukuid mu salajastest fantaasiatest. Tüdrukuid, kes panevad mu punastama, kui ma neile mõtlen.