Challengeri sügavik - страница 15

„Ma kaalun seda.“ Kapten silmitseb papagoi portreed, kirtsutab nina ja viskab pildi üle parda. Vaatab siis auravat julka ja ütleb: „Väga hästi tabatud.“ Siis viskab ka selle üle parda.

Hommikul kutsub baaripidaja mu üles mastikorvi, et mulle kokteil segada. Täna pole hüppajaid, niisiis on rahvast hõredalt.

„See kokteil on sinu ja ükspäinis sinu oma.“ Ta vaatab mulle pikalt silma, kuni ma nõusolekuks noogutan. Rahule jäädes krabab ta riiulilt pudeleid ja jooke. Tema käed liiguvad nii kiiresti, et võiks arvata, nagu oleks tal neid rohkem kui kaks. Ta raputab kokteili koostisosad roostes šeikeris segamini.

„Mis siin sees on?“ küsin ma.

Ta silmitseb mind nagu nõrgamõistuslikku, et sellist asja üldse küsin. Või olen ma nõrgamõistuslik, kui loodan vastust järgnevat. „Toidujäätmed ja vürtsid ja igasugu ebameeldivad asjad,“ loetleb ta.

„Täpsemalt?“

„Lehma krõmpsluu ja prussaka selgroog.“

„Mardikatel pole selgroogu,“ juhin tema tähelepanu. „Nad on selgrootud.“

„Just nimelt. Sellepärast see ongi nii haruldane.“

Kuskilt kaugelt alt saabub plaginal papagoi ja istub kassaaparaadile. Selle nägemine tuletab mulle meelde, et ma ei saa maksta. Ütlen seda ka baaripidajale.

„Ei näe probleemi,“ sõnab baaripidaja. „Saadame arve sinu kindlustusele.“

Ta valab segu kristallist šampanjaklaasi ja ulatab mulle. Joogis kihisevad punased ja kollased mullid, aga need kaks värvi ei segune. Minu kokteil on laavalamp.

„Joo põhjani, joo põhjani,“ kisendab papagoi. Ta keerab natuke pead ja vaatab mind oma terve silmaga.

Võtan lonksu. See on mõru, aga mitte üdini ebameeldiv. Kergelt banaani- ja mandlimaitseline. „Põhjani,“ ütlen mina ja kulistan joogi ühe sõõmuga alla. Asetan baariletile tühja klaasi.

Papagoi jõnksutab sügavas rahulolus pead.

„Suurepärane! Käid mastikorvis kaks korda päevas.“

„Mis siis, kui ma ei taha mastikorvis käia?“ küsin vastu.

Papagoi pilgutab mulle silma. „Siis hakkab mastikorv sinu juures käima.“

Hulk aega tagasi käis meie pere New Yorgis. Kuna kõik sobilikud hotellid olid täis või taheti nende eest hingehinda, sattusime turistide jaoks kõrvalisemasse kohta.

Meie hotell asus mingis armetus Queensi urkas, mis oleks võinud olla mõne paksmao vasaku kaenla all. Seda piirkonda kutsuti kohatu nimega Flushing. Nagu enamik njuujorklasi, olid ka New Yorgi rajajad teravmeelsed.

Lühidalt öeldes, nagu njuujorklastel kombeks, kasutasime igale poole minekuks metrood. Ja see oli alati seiklus. Ühel korral sattusime koguni Staten Islandile, ehkki sinna ei vii ükski metrooliin. Kulutasime kogu raha metrookaartidele, mis kasseerisid elektronraha iga kord, kui pöördväravast läbi läksime. Ja isa leinas taga vasest metroožetoonide kuldajastut, kui sõitusid võis sõrmedel kokku lugeda.

Ema kehtestas väga kindlad metrooreeglid − need hõlmasid märgi salvrätte ja silmkontakti vältimist võõrastega.

Sel nädalal sai minust rahvauurija, kes vaatles pesemata ja desinfitseerimata kätega masse. Näiteks avastasin tänaval, et njuujorklased ei tõsta kunagi pilku enda kohal kõrguvatele aukartustäratavatele hoonetele. Nad liiguvad kiiresti ja tulemuslikult läbi tihedate rahvahulkade ning põrkavad haruharva üksteisega kokku − nagu kannaksid teflonkuubesid. Ja metroos, kus kõik peavad paigal seisma, kui rong jaamast jaama lõgistab, ei väldi inimesed üksnes silmsidet, vaid püsivad oma läbitungimatus maailmas, nagu oleks neil seljas nähtamatu skafander. Justkui sõidaks kiirteel, kusjuures kõik on üksteisel kukil. Ma imestasin, et inimesed saavad nii lähestikku elada, olla ümbritsetud tuhandetest, kes on sinust vaid mõne sentimeetri kaugusel, kuid olla siiski täiesti isoleeritud. Mul oli raske seda ette kujutada. Enam pole mul seda raske ette kujutada.