Norma - страница 2

Õde. See oli siis Anita õde Margit. Naine oli seisnud haua ääres Anita ema kõrval. Elli Naakka oli habras ja äraolev, omadega täpselt nii segi, nagu Anita oli rääkinud. Kui kirstule hakati mulda viskama, oli tema kõrval seisva naise nuttuhoog vanakest üllatanud ja ta patsutas tolle kätt, nagu lohutaks mõnd teretuttavat. Ta ei olnud Margitit ära tundnud ega saanud aru, et mattis oma tütart. See oli Marioni rahustanud, ja ometi oleks ta soovinud, et vanake oleks toimuvast aru saanud, ta oleks tahtnud näha tema pisaraid.

Alvar pani käe Margiti õlale ja võttis tema käest kohvikannu.

„Kas tohib aidata? Matused on väga delikaatselt korraldatud.”

„Me ei saanud ju emale öelda, mis tegelikult juhtus. Nii et kui te temaga räägite, ärge siis imestage, kui ta teeb juttu ajuverejooksust,” ütles Margit. „Te olete vist postkontorist, Anita töökaaslased?”

Marion ulatas aja võitmiseks vennale kohvitasse, aga Alvar jõudis juba vahepeal naise väidet kinnitada. Anita polnud ilmselt rääkinud ei vallandamisest ega uuest töökohast Võlukihara juuksurisalongis. Selles polnud midagi imelikku, inimesed häbenesid vallandamist, isegi praegusel ajal, Anita ei soovinud ilmselt oma uut tööd sellele seltskonnale lähemalt tutvustada. Söögilauas peetud kõnedes oli meenutatud suvesid Naakka talus ja muud säärast, puha tühi-tähi. Neil sõnadel oli vähe pistmist Anita tegeliku eluga. Marion tundis, kuidas tema rinnus hõõguv kibedus uuesti lõkkele lõi. Inimesed, kes Anitat ei tundud, ei tohiks teda viimsele teekonnale saata. Anita oleks kõike seda vihanud. Ta oleks tahtnud, et külalistele oleks pakutud veini ja tantsu ja ABBAt, ja et kohal oleks olnud Helena, mitte Lambert. Samal ajal, kui kirikuõpetaja haual kõneles, oli Lambert Marionile sosistanud, et lapsed muretsesid ilmaasjata, kõik läheb hästi. Keegi ei võtnud Helenat jutuks ja keegi ei paistnud mäletavat Lambertit, vaevalt et ka Marioni või Alvarit. Aeg oli teinud oma töö.

„Me ei osanud arvatagi, et Anital midagi sellist mõttes on,” jätkas Margit.

„Depressioon võib mõnikord olla salakaval,” nõustus Alvar.

„Kas teie ei märganud ka midagi?”

„Võib-olla hoidis Anita viimasel ajal natuke rohkem omaette,” ütles Alvar ja vaatas kinnitust otsides Marionile otsa. Ta pidi midagi ütlema. Ta ei suutnud. Ta otsis taskust taskurätti, aga ei leidnud enam ühtegi tervet. Alvar andis talle salvrätiku. Marion surus selle silmile.

„Anita pole kunagi seltsiv olnud,” ütles Margit. „Aga ikkagi oleks pidanud sagedamini helistama, kasvõi vägisi kõige kohta küsima.”

„Kuidas Normal läheb?” küsis Alvar. „Temal on kindlasti kõige raskem.”

„Norma on emasse, hoiab kõik endale.”

„Kui me saame kuidagi aidata …”

„Aitäh, jätan meelde. Oleks tore Anita töökaaslastega rääkida, aga ma ei tunne vist kedagi ära,” ütles Margit ja rääkis, et helistas postkontori kõnekeskusesse ja palus Anita matustest teatada, aga telefonile vastanud naine ei olnud Anitat tundnud.

„Postkontoris on nii palju ajutisi töötajaid,” kahetses Alvar.

Vestlus hakkas piinlikuks muutuma, las vend luuletab ise edasi. Marion nihkus eemale ja Alvar noogutas talle vaevumärgatavalt, jätkates ise kohvi väljavalamist. Margit paistis unustavat Anita töökaaslased juba teise tühja kohvitassiga külalise ajal. Kohvikann oli Alvari poolt kaval võte, nii on tal võimalik ilma tähelepanu äratamata kõik külalised üle vaadata.