Norma - страница 5

Norma avas ema arvuti kaane ja pani sama targalt kohe kinni tagasi. Ema noorusaastatest poleks seal midagi ja ta peab otsingutes keskenduma just sellele ajale. Ema oli hoidnud albumit noorepõlvefotodega kapis, praegu oli riiul tühi. Lõpuks leidis ta albumi öölaualt, enne tihedalt täis lehekülgedelt vaatas vastu hulgaliselt tühje kohti. Margit oli ka siin temast ette jõudnud. Tädi sõnul polnud ema talle kirja jätnud ja tema oli tädi sõnu uskuma jäänud, nüüd ei saanud ta enam aru, miks. Ema polnud Margitile rääkinud isegi vallandamisest, ammugi siis uuest töökohast. Margit ei tundnud ema, mitte nii nagu Norma, ta poleks osanud otsida õigetest kohtadest, ja nüüd tundus, nagu oleks tädi tänu Norma saamatusele hävitanud kogemata tõendusmaterjali Lamberti kohta. Norma tahtis juba tädile helistada, et pärida aru puuduvate fotode kohta, haaras telefoni pihku, aga viskas selle siis kotti tagasi. Tädil oli õigus paarile ülesvõttele, Norma pahameel oli kohatu. Tädi oli näinud nii palju vaeva, hoolitsenud matuste eest ja maksnud korteri üüri veel juuniks ja juuliks, et selle tühjendamisega poleks kiiret ja et tal oleks, kus ööbida, kui Norma vajaks teda pikemaks ajaks appi.

Norma torkas sülearvuti kotti, samuti laualt leitud pangarekvisiidid, süütas uue sigareti ja hakkas albumit sirvima. Tädi oli tahtnud pilte, kus koos emaga poseeris vanaema või tädi ise, ja jätnud kõrvale fotod Helenast ja emast noortena ning need, kus Helena seisis koos lastega lõbustuspargi ees, suhkruvatipulgad pihus. Norma tundis piltidelt ära Helena tütre Marioni, kes teismelisena nägi välja nagu noor Helena. Vaimuhaigus oli Helenas välja löönud hiljem. Albumi Helenal oli aval pilk ja armas naeratus. Norma jõudis viimase leheküljeni ja tahtis juba püsti tõusta, kui märkas ühel ülesvõttel kahte abielupaari rõõmsal suvepäeval: ema ja Reijo Ross vaatasid teineteisele nõjatudes objektiivi. Nende kõrval seisis noorem versioon täna kohatud mehest, käsi ümber Helena piha. Portree all oli polaroidfoto. Sellel naeratas mehe vanem väljaanne koos Marioniga ja hoidis põlvel sülelast. Foto taha oli ebakindla käekirjaga kirjutatud tekst. Selle oli kirjutanud Alvar. Ta oli pildi ise teinud ja palus emal varsti külla tulla.

Marioni telefon piiksatas saabunud sõnumi märgiks, aga see oli kliendilt, mitte tüdrukult, nagu ta oli lootnud. Marioni sõnumeid, vastajasse jäetud teateid ja e-kirju oli kõiki tabanud sama saatus: tüdruk vaikis.

„Mul on kahe tunni pärast kohtumine,” tuletas Alla meelde.

Marion võttis kätte teibieemaldusaine pudeli ja tõstis pilgu telefoniekraanilt. Alla ei pärinud matuste kohta, vaid teeskles ükskõikset, oli teinud seda juuksurisalongi uksest sisseastumise hetkest saati, ta oleks nagu teadnud, et Marionil ei õnnestunud midagi välja selgitada. See oli tema viis raputada haavale soola, Marionile koht kätte näidata.

„Ma ei ole neid juukseid veel nii palava ilmaga katsetanud. Mis sa arvad, on seal mingit vahet?”

„Need kannatavad kõik välja, kloorivee, sukeldumise, ka Vietnami,” vastas Marion. „Ükski troopikas reisinud klient pole kaevanud. Mõned on isegi ujumismütsist loobunud.”

Hanoi-reisini oli veel aega ja Alla juuksed olid täiesti korras. Ometi oli ta tahtnud uusi pikendusi just nüüd, Anita matuste päeval. See oli puhas piinamine, mida vestluse püsimine juuste kvaliteedi ja soengumoodide teemadel veelgi rõhutas. Alla oli kindlasti jõudnud juba arutada matuseid oma kalli abikaasaga, aga kui Lambertil oleks õnnestunud Normalt midagi välja õngitseda, ei oleks Alla nii rahulik. Või siis oli Lambert saatnud Alla jälgima Marioni käitumist, kontrollima, kas ta suudab end kokku võtta ja oma tööga hakkama saada. Võib-olla oli asi just selles, mitte tahtlikus kiusamises, nagu talle tundus.