Norma - страница 3

Suguvõsa meesliikmed seisid täpselt samaoodi nagu kalmistul, oma ülikondi võõrastades ja kangelt, käed seljal. Ka Lambert oli teinud nii. Mehine viis lugupidamist avaldada. Lambertile see ei sobinud, ja kõige vähem veel Anita matustel, poos oli läbinisti võlts. Kui Marion külaliste vahelt läbi jalutas, väljendasid tema kõrvu kanduvad sõnad vapustust ja hämmeldust, ning kahetsust, et keegi midagi ei märganud – nagu see oleks võimalik olnud, vähesed neist olid Anitat pärast seda isegi näinud, kui ta Helsingisse kolis. Marion ei saanud aru, miks need inimesed olid üldse siia tulnud. Võib-olla sellepärast, et lepitada katkenud suhete pärast vaevavat südametunnistust, või selleks, et kodus külarahvale Naakka suguvõsa tabanud suurest tragöödiast keelt peksta. Inimeste reaktsioon oli vägivaldsete surmade puhul alati üks, variserlik ja samas uudishimulik, neist räägitakse aastakümneid, eriti kui põhjuseid ei saanud seletada mitte terve mõistuse, vaid selle puudumisega. Marion katsub nüüd veel tüdruku üles leida, siis aitab sellest komejandist ja ta läheb koju.

Norma väljus autost, rebis skopolamiiniplaastrid kõrvade tagant ja küünraõnnaldest ning süütas sigareti. Peagi viskab ta kalmistu järele lõhnavad riided tagahoovis prügikasti, lõikab maha tänase päeva kurbuse ja leina ning avab paki köögikappi varutud punast veini, et oleks kergem järgmist hommikut oodata. Nüüd tuli lihtsalt avada uks ja astuda trepikotta. See oli viimaste nädalate jooksul muutunud kõige raskemaks sammuks.

Kaksteist aastat tagasi oli olnud teisiti. Sama uks oli nad emaga rõõmsalt vastu võtnud, avanenud nagu iseenesest, ja linna kolimine oli olnud nende arvates parim, mis nad teha said. Otsustav samm astuti pärast seda, kui Norma lõpetas keskkooli ja Naakka talu koos ahistava külaühiskonnaga jäi seljataha. Mõlemale leiti täiuslik korter samast majast ja nad pidasid seda suureks vedamiseks, mille tähistamiseks sõideti metrooga edasitagasi.

Kaksteist aastat hiljem ajas see urbanistliku elu esindaja ema alla, päev pärast seda, kui ta naasis Taist puhkusereisilt. Norma pidi muudkui mõtlema, kas seda kõike oleks saanud ära hoida. Kas ta oleks osanud ema meeleolust midagi välja lugeda, kui ta oleks veel samal õhtul helistanud? Kui ta oleks läinud need paar sammu trepist üles ema juurde?

Ta ei läinud isegi kohvi jooma, vaid veetis öö juhusliku kaaslasega. Nende tundide ajal oli ema saatnud talle oma viimase sõnumi: „Homme õhtusöögile? Tõin Taist kingitusi.” Norma luges seda alles hommikul. Isegi kui ema oleks helistanud, poleks ta vastanud. Ta oli tundnud, et vajab töökohal valitsevast õhkkonnast väikest puhkust. Terve nädal oli kulunud koridoris vilksatava ülemuse ja juhtkonna ilmete piilumisele. Alati kõigega kursis olev majahoidja oli hakanud suitsetamiskohast eemale hoidma ja seda peeti kindlaks märgiks, et läbirääkimised edenevad halvasti. Mõte sellest, et ta peaks emaga kohe pärast tolle kojujõudmist tööpingeid arutama, oli mõjunud ängistavalt. Ta oli keskendunud klaasile, mehele, kes midagi ei tähendanud, tühjale hetkele peas. Mõelnud, et näeb ema järgmisel päeval.

Kui Norma oli keset tööpäeva ülemuse jutule kutsutud, oli ta arvanud, et asi puudutab koondamisläbirääkimisi, ja astunud koosolekute ruumi reipal sammul, valmis näitama end parimast küljest, aga seal ootasid teda hoopis kaks politseinikku. Naispolitseiniku juuksed olid lõhnanud kasešampooni ja tervete eluviiside, suure C-vitamiiniannuse järele. Norma kiharad tõmbusid krussi ja ühtlasi käis tal peast läbi, et ta pääseb koondamisläbirääkimistest terve nahaga. Hiljem oli tal piinlik. Ta oleks pidanud sel hetkel mõtlema muule, mitte sellele, et inimest, kes on äsja traagilises õnnetuses ema kaotanud, ei saa ometi vallandada.